24. oktoober 2016

Olukorrast pärast lõunamaa-aastat

Kõige paremad mõtted, nagu blogi taaselustamine, tulevad ikka siis, kui tuleb seminaritööd kirjutada. Mu Paalalinna üürikorter pole kunagi nii korras olnud kui praegu, kapid korras kui praegu ja seda kõike tänu sellele, et keset (pingsat) kirjutusprotsessi põrkab mulle pähe, et tegelikult on ülihea mõte ju hoopiski tuba koristada. Või aknaraame kinni teipida, muidu puhub ju tuul sisse. Või riideid sorteerida.

Ilmselt peitub karm tõde selles, et mida rohkem ma seda vaimusünnitist kirjutan, seda tüütumaks see tegevus läheb ning igasugused majapidamistoimingud, mis harilikult oksemaigu suhu toovad, tunduvad selle kõrval nagu puhkus palmide all. Ja seega püsib mu korter korras seminaritöö mahu arvelt.

Otsustasin vaatamata entusiastlikele kilgetele aasta alguses, et ikkagi ei lõpeta sel aastal ning võtan pikendusaasta lisaks. Ma ei taha rabeleda ning kui juba praegu toob mulle pilli harjutamine ja igasugune akadeemiline värk nutu kurku, siis leian, et milleks masendunult punnitada, kui saab ka rahulikumalt võtta. Tore polnud ka uudis, et nüüdsest peavad kõik pärimusmuusikud tehnilise arvestuse sooritama, mis oleks ju väga okei, kui ma poleks neljandal kursusel - mina peaks selle tegema juba praegu, sel semestril ja kogu täismahus. Tänan, ei soovi rabeleda, kui niigi palju muid kooliasju kukil istub. Seega lükkan viiuli ning lõputöö järgmisesse aastasse. Pean küll viiuldamise ainepunktide eest maksma, kuna nüüdsest kadusid ära ka need vana õppekava rõõmud, mida nii kaua oli nautida saadud, kuid lõputöö on tasuta. Hea seegi. Ravikindustus kehtib ka pikendusaastal, niiet üks eelis juures.

Üks väike asjaolu, mis samuti mind pikenduse peale mõtlema pani, on see, et pärast Hispaaniast tagasitulekut oli lisaks isiklikule arengule ning uutele kogemustele muutunud ka mu suhtestaatus. Avastasime jaanuaris vabatahtlikuneidudega, et Tinderi mobiiliäppi (millel on halvem kuulsus kui tegelikult väärib) saab väga edukalt keeleõpinguteks kasutada - suhtled inimestega silmast-silma kohtumata ning igasugune kohmetus jääb ära. Noh, lühidalt öeldes sujus ühe kutiga jutt nii ladusalt, et otsustasime ka päriselt  üksteisega kokku saada ning sealt see tasapisi alguse saigi. Ma ei võtnud seda asja tõsiselt teades, et ma tulen ju Eestisse tagasi, aga temapoolne armastusavaldus päev enne seda, kui ma Murciast ära sõitsin, pani mind asjadele teise pilguga vaatama.

Igatahes saime siis kaugsuhtes (võeh, seda ei soovi vihavaenlasele ka... õnneks mul pole sellist) piinelda kuni selle ajani, kui ta mulle septembris paariks päevaks mulle külla tuli ning tundus, et Eesti oma jaheduse ning päikese puudumisega ei hirmutanudki teda ära. Igatahes ootab mind juba tuleval neljapäeval ees reis lõunamaale, kust tagasi tulemegi juba kahekesi ning pärast mida algabki eluaeg Murcia päikese all mõnulenud Joaquini ellujäämiskursus külmas põhjas. Ja ma ei soovi seda põnevat kohanemisprotsessi harjutusklassis heliredelitega aega veetes maha magada.

Niiet põnev-põnev.

Mainisin enne oma uut kodu. Elan nüüd Viljandis Paalalinnas, Maksimarketi taga asuvas majas (mida siinkandis ka Kremliks kutsutakse) täitsa oma korteris - või siis nii omas, kui see üürikana olla saab. Kaks tuba, palju nõukaaegset mööblit ning mahakooruvat värvi, rääkimata külmkapist, mis on julgelt vanem kui mina, aga töötab nagu kulda. Pärast üht sulatusprotsessi, mis mul äärepealt pool kööki üle ujutas, on nüüd ka sügavkülmikus tänu puuduvatele jäämägedele kaks korda rohkem ruumi kui enne. Viies korrus annab ainult vunki juurde ning ei lase mul kehalise aktiivsuse osas laisaks muutuda, lisaks avaneb minu toast all asuvatele eramajadele ning taamal olevale metsapiirile väga kena vaade, eriti päikeseloojangul. Ma olen väga rahul. Esimest korda elus on mul tunne, et ma elan Viljandis kodus, mitte ühiselamus. Kui veel Joaquin ka siia jõuab, on kodutunne täiuslik, ma arvan. 

Viimased nädalad Hispaanias möödusid nagu linnulennul asju pakkides ning kõige viimasematel päevadel ka rannas vedeledes. Pärast kõige kõige viimast tööpäeva Cucurumillos läksin ma paariks päevaks Madridi, kuna Joaquinil olid seal droonilennutamisvõistlused ning otsustasin, et kasutan autos olevat vaba kohta ära ning lähen külla Enelile ning Lidiale. Teisel päeval käisin ka Madridi lähedal Segovias, mis oli väga lahe kogemus, kuna erinevalt Granadast ning Cordobast polnud selle vanalinn turistide horde täis ning see oli väga mõnus. Kohapeal toimus mingi folkfestival ning igal tänavanurgal võis näha pillimehi ning rahvatantsijaid. 36-kraadise kuumusega ning lauspäikese all on rahvariietes ringi kargamine küll väga ebameeldiv tegevus (omad kogemused räägivad), seega tundsin tantsijatele kaasa ning hoidsin neile pöialt. Igatahes jättis see linn väga sümpaatse mulje ning oli väga ilus, aga vaatamata turistidehordidest meeldis mulle Cordobas siiski natuke rohkem. 

Viimased kümme päeva lõunas olid hoopiski Põhja-Hispaanias Kataloonias etnolaagris. See oli ülimõnus kogemus ning laager väga professionaalne ja läbimõeldud, seega tahaksin sinna kindlasti järgmisel suvel tagasi minna, kui vähegi võimalust on. Ning Banyolese linnake koos oma sini-sinise järvega on lihtsalt suurepärane!
Üks asi, mida ma aga polnud läbi mõeldnud, oli minek kõigest mõni päev hiljem alanud Eesti ETNOsse. Laager ise oli tore, inimesed ka, aga ma olin just poolteist päeva varem Tallinnas lennukilt maha astunud ning polnud arvestanud sellega, et kultuurišokk võib toimuda ka omaenda kodumaal. Igatahes nii see aga juhtus ning mitu esimest päeva ma lihtsalt vesistasin ning tekitasin nii mõnelgi kaaslaagrilisel mitmeid küsimusi... Tunnen, et poleks väga millestki ilma jäänud, kui ma sel aastal oleks minemata jätnud. Viljandi folgil pidasin vastu poolteist päeva, õnneks oli meie trio esinemine Tantsumajas juba esimesel õhtul ning pärast seda põgenesin kogu sellest rahvamassist hoopis Juuru SOS lasteküla pere juurde.
Neil kurbadel hetkedel tundsin mitmelgi korral vajadust natuke professionaalsema abi järele kui lähiringkondlaste kallistus sõnadega "kõik läheb mööda!", kuid olin liiga arg, et seda küsida. Ma oleks saanud isegi psühholoogi juurde minna ning mu kehtiv vabatahtliku ravikindlustus oleks selle kinnigi maksnud, aga no oleks-poleks-on-paha-poiss, eksju. Igatahes pole mu eestipoolne saatev organisatsioon siiamaani minu vastu huvi tundnud, et kuidas mul pärast tervet aastat välismaal läheb, aga praegu, ligi kolm kuud hiljem, on mul juba üsna suva ka. Äkki peaks siiski neile kirjutama, et nad tulevaste pikaajaliste vabatahtlikega nii ei teeks, sest mitmetel Euroopa Vabatahtlliku Teenistusega kaasas käivatel alguskoolitustel leierdatakse igasuguseid asju sarjast "Milleks pead olema uude kultuuriruumi kolides valmis", aga kuna lõpp paistab valgusaastate kaugusel, ei räägita sellest, mis siis saab, sõnagagi. Okei, Youthpassist, kuhu pannakse pärast teenistust kirja kõik oma õpitud oskused, leierdatakse samuti kõriauguni, aga psühholoogiliste vaevuste puhul see ei aita.  Ega keegi ei oskagi ju kunagi arvata, milliseks kojutulek kujuneb, aga kõikidest võimalustest peaks teavitama, kuna inimesed on erinevad ning tekkinud tundeid ka seinast-seina.

Mis veel?

Mul on nüüd uus viiul. Lõpuks ometi täiesti enda oma. 

Kuna ma ei lõpeta, pole mul järgmisel semestril väga midagi peale Suzuki viiuliõpetamismetoodika teise taseme kursuse ning filosoofiakursuse teise osa paistmas, seega otsustasin elus esimest korda endale stabiilsema töö leida. Võtsin juba ühendust paari sõbrannaga, kes Viljandis erinevates kohvikutes töötavad ning eks ole näha, kas midagi näkkab ka. Tore oleks teha midagi sootuks teistsugust peale muusika ning elu on näidanud, et rahalises mõttes ei saa "keikade" peale lootma jääda - mõnikord on neid rohkem, mõnikord vähem, aga süüa tahaks ju ikka ja üüri tuleks ka maksta ning üldse nõuab see täiskasvanuelu kohati ikka palju rohkem jauramist. Igal juhul olen järgmise aasta veebruarikuust, kui sessid-särgid-värgid on läbi ning aega rohkem hingata, tööpakkumistele avatud :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar