27. juuni 2016

Lõpp paistab


Ja selle üle on nii veider mõelda. Vähem kui kolme nädala pärast olen juba taas kodus, et oma normaalse eluga jätkata. Või kas üldse on selline asi enam võimalik? Üks osa minust, see, mis igatseb jaheduse, kama, sauna, kassi ja pere järele ning kellel aeg-ajalt viskab vaatamata ülitoredatele korterinaabritele rahvusvaheline ühiselu parajalt kopa ette, tahab tagasi minna. Aga teine, see reisisell, mis pole enne rahul, kui ma Eestima pinnalt jälle eemal olen, tahab siia jääda. Kahjuks peab see viimane vähemalt aastaks pettuma, kuna õpingutega tuleb ühele poole saada.

Huvitav oli paar nädalat tagasi jõuda selgusele päris mitmes kohas.

Üks asi on see, mida mõtlevad inimesed uues riigis, kui nad näevad uustulnukat siin rabelemas ja näiteks keelega mässamas, teine aga - mille peale mul ei tulnud pähegi mõelda - on see, mis on peas neil, kes kodumaale jäänud on. Valdav enamus minu suurepärasest sõprusringkonnast on vabama mõtlemisega sarjast “ole õnnelik, ela ise ja lase teistel elada”, toetades minu rännakuid ja tahtmist Eestimaa tolm jalgelt pühkida ning takkajärele häid mõtteid saates ning edu soovides. Selletõttu tuligi mulle üllatuseks, et on ka inimesi, kes selle asemel, et iseendaga tegeleda, hakkavad hoopis oma ülipatriootlikku  eluviisi teistele peale suruma, üritades tekitada lahkujale tunnet, et tema näol on tegemist hingemugavuspagulase ning läbi lillede öelduna ka riigireeturina, kes ei soovi oma kodumaale panust anda.

Sama jabur on ühe poliitiku väljaütlemine, et 27-aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element. Kui selline arusaam hakkab meie riigis uues normaalsuseks muutuma (täitsa põnev näha, kuidas miski ühe aastaga muutub), ei ole midagi imestada, kui noored Eesti tulevikku laste saamisega panustada ei taha ning selle asemel hoopis millegi muuga tegelevad. Või selle esimese üldse välismaal ette võtavad, mida mina enda puhul üldse võimatuks ei pea. Lapsed mulle väga meeldivad ning ma tahaks neid saada just selle põhjusel, et MINA neid tahan ja mul on selleks võimalus, mitte selleks, et ma oma riigile (või üldse kellelegi) midagi võlgnen.

Ah, aitab küll. Absurdne poliitika ja sõge radikaalne rahvuslus ajavad mind närvi.

Möödunud reedel, 17.  juulil oli meil Cucurumillos aastalõpupidu, millele eelnes viimane tööpäev/hommik, kus olid kohal kõik lapsed. Tehti pitsat, jagati kingitusi ning õhtul olid kohal ka lapsevanemad, kes pärast väikest tseremooniat, kus tänati õpetajaid ning anti lastele lisaks pisikestele kingitustele ka nende joonistused kätte, panid üles suured lauad ning valmistasid ette õhtusöögi. Mina mõtlesin tükk aega, et kas ma peaks midagi ise ka tegema, sest olin viimased nädal aega juba vihtunud pisikestele kivikestele puid joonistada, mis siis hiljem kooli poolt mälestuseks kingiti. Mõtlesin ja mõtlesin ning lõpuks kaks päeva enne pidu otsustasin, et ostan savi ja värve ning teen igaühele Murcia kuumustest inspiratsiooni saades mälestuseks pisikese päikese, mis ka külma suudab teha. Tundub, et neile meeldis.

Mulle endale anti lastevanemate poolt kingituseks suur lillekimp ning kaust nii armsa tänukirja ning laste joonistustega. Viimane on parim mälestus, mis üldse olla saab.

See päev oli ülitore ning samas ka väga kurb, kuna ma tean, et kohtusin sel õhtul osade laste ning vanematega viimast korda. See jõuds mulle kohale siis, kui kallistasin viimast korda üht viieaastast poissi ning tema sõpra, kellega mul käis terve aasta jooksul väike “varga-politsei” mäng. Alguse sai see siis, kui ma aasta alguses maalimissaalis oma algelisi maalimisoskusi ühe punase kassi kujul paberile panin ning hiljem, kui olin lõpetanud, needsamad noormehed minu juurde tulid, kätest kinni haarasid ning õue seina kõrvale “vanglasse” seisma panid sel põhjusel, et ma olevat värvi varastanud. Mina oma tollase keeleoskusega ei saanud muidugi midagi aru ning alles Cristinalt uurides jagasin, mis toimus. Igatahes läks see mäng kuidagimoodi ja mingi põhjusel edasi ning kestis terve aasta, minnes põnevamaks selle võrra kuidas mu keeleoskus arenes.

Lapsevanematega hüvastijätt oli sama kurb kui laste endiga, kuna nendepoolset hoolt, toetust ja abivalmidust sain ma tihti tunda ja ja olen ülitänulik. Näiteks kuidagi sattusin ühele emale rääkima, et elame meie korteris neljakesi ning meil on ainult kaks ventilaatorit ning õhukonditsioneerist annab vaid unistada. Kui peaaegu iga päev on õhutemperatuur üle 30, teeb selline asi meele pisut mõruks. See ema ütles siis äkitselt, et tal on kodus üks ventilaator, mida ei kasutata ning mille ta võiks mulle laenata, kuni ma veel siin olen. Kuna tegu oli päris suure pirakaga, mis seisab põrandal, võtsin ühendust ühe siinse väga hea sõbraga, kellele on auto, ning nõndaviisi saime selle teisest linna otsast ära toodud. Ülihea! Tasub ikka uurida.

Pärast lõpupidu algas suvekool, kus lapsi on 12, ehk siis umbes pooled. Päevaplaan on hoopis vabam, näiteks pole meil enam hommikuringi, lõunaeinet (seekord võetakse söök igal hommikul kodust kaasa, mis tähendab, et ma ei pea enam hommikuti puuvilju hakkima ja hiljem tervet hordi nõusid pesema) söövad kõik ning hiljem määrivad kasvatajad lapsed päikesekreemiga kokku ning saadavad nad õue, kus neil on võimalus väikeses lastebasseinis sulistada või “hullu dušiga” mängida. Viimane on veevooliku otsa teibitud plastpudel, kuhu on augud sisse tehtud ning kust vesi dušina välja voolab - lapsed armastavad seda, eriti sellise kuumusega nagu siin igapäevaselt on. Suvekoolimöllu on jäänud veel neli päeva ja siis ongi Cucurumilloga kõik ning pean jätma hüvasti õpetajate ning kõikide ülejäänud lastega, kes seal on. See saab raske olema. Kuidagi õnnestus neil kõigil mulle sügavale südamesse pugeda ja hirmus kurb on neist lahkuda.

Kuumaga olen tähele pannud, et ükskõik kui palju ma öösell ei maga, ärkan ma nädalavahetusttel, kus ometigi võiks magada ju pisut kauem, üles juba kell 9. Nii palav on lihtsalt. Ja ma ei väsi päeva jooksul ära, isegi kui olen nädal aega järjest öösel vaid viis-kuus tundi maganud. Inimese kohta, kes eelnevalt vajas 8-9 tundi, et päeval funktsioneerida, on see päris suur muutus.

Mis veel?

Kord kõndisin taaskord hommikul tööle. Jõudsin ühe imepisikese ülekäiguni, kus sõidutee laius oli kõigest paar meetrit, kuid sellele vaatamata oli sebra lõpus foor. Minu kõrval seisis väike poiss, kes kannatlikult rohelist tuld oodates tee ääres seisis. Vaatamata sellele, et autod ei tulnud ning kannatamatud täiskasvanud pisikese teelõigu punase tulega ületasid, olin selle poisi kannatlikkusest inspireerituna kogu selle aja, kuni tuli vahetus, temaga sebra ääres nagu korralik liikleja.

Kord jälle kõndisin hommikul tööle ning möödusin meie maja kõrval asuvast kirikust. Panin tähele, et osad autojuhid, kes üle vana silla sõites kirikuni jõudsid, lõid viimasest möödudes rooli taga risti ette. Väga huvitav.

Laupäeval käisime meie korteri neidudega Cartagenas laevareisil. Tegu oli ühe looduskaitseorganisatsiooniga, kelle vabatahtlikud ja töötajad käivad vahepeal muuhulgas ka laevaga Vahemerel, et otsida delfiine, vaalu ja muid mereelukaid, et neid pildistada ja vaadata, kuidas neil läheb. Ühel sellisel suurepärasel vaatlusreisil saime meiegi kaasas käia. Oli imetore päev!!!


Ülal vasakul oleva sandaali tegi igaühele Cristina isa. Paremal asuva kivi, millel külgede peal kirjas Cucurumillo 2015-16 ning taga lapse nimi, sai endale samuti igaüks (värv varieerus). Allolev päike on minupoolne nikerdus.

Mõni näide sellest suurepärasest kaustast, mille ma Cucu vanematelt sain. Ma pole mitte kunagi elus veel nii stiilset viiulit näinud!!

Ja siin me oleme - kõik kasvatajad ühe viieaastase poisi pilgu läbi.
Merereis alga!!! Fotojaht mereelukatele oli väga edukas. Pildil grindad (ing. k. pilot whale, aga sellest ei tasu end eksitada, kuna nad kkuuluvad delfiinidega samasse perekonda)





Vahepeal nad lihtsalt kulgesid meie laeva all ja kõrval, ise puristades ning omavahel vesteldes, sekka mõni keerutus.


Ja vesi oli nii sinine!

Sünkroonujumise meistrid olid nad ka.


Seal, neile kaljudele lähemal, tegime ujumispeatuse. Kaotasin ära ühe läätse - ei tasu ikka niimoodi ujuma minna. Kusjuures, need mäed seal on Natura 2000 kaitseala, kuid mingid rikkurid tahavad sellele vaatamata juba aastaid sinna mägede vahele sadamat ehitada. Tiirutasime seal tükk aega ringi ning üritasime pildistada delfiine, kes seal lahesopis mõnusasti elavad. Rahulikku sopikesse, kus selline haruldane elu käib, ei tohi idagi teha, ning selle eest merekaitsjad seisavadki.  Kogu selle reisi ajal saingi aru, kuivõrd tänuväärt tööd nad ikka teevad.

Vaatamata sellele, et meri paistab pealtnäha üsna rahulik, kõikus meie laev Else vahepeal ikka päris korralikult. Nii mõnelgi võttis see pea ringi käima, minu tegi uniseks.



Jõudsime Cartagena sadamasse tagasi.




Ja siin ta on - meie alus Else kogu oma ilus, härra sinises oli meie vahva kapten Pedro.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar