11. juuni 2016

Kisub kuumaks...

... ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Neljapäeval oli väljas 38 kraadi. 38!!!

Neljapäev oli üldse vaba, kuna on mingi Murcia regiooni pidustus. Mina ja mu eestlannast korterikaaslane Lea tähistasime seda eriti patriootiliselt ning sõitsime hoopis Alicantesse, mis asub Valencia autonoomses piirkonnas. Väikene sõit rongijaamast trammiga ning jõudsimegi randa, nagu plaan ette nägi. Mõnus meretuul ja sealne õhk tegid meid väga rõõmsaks ning paar-kolm tundi ujudes ning päikest võttes möödus kui linnulennul (vesi Vahemeres on ÜLImõnus). Tore oli korra ära saada. 

Kui me õhtupoole tagasi Murciasse sõitsime ning rongist Murcia del Carmeni rongijaamas välja astusime, oleks meile nagu vastu nägu virutatud - õhtune kuumus mõjus täpselt sedaviisi. Tunne oli täpselt selline, nagu korralikus kuumas soome saunas istudes oleks keegi veel fööni täiskuumusel ja -võimsusel suunaga näkku tööle pannud. Ma ei ole kunagi midagi sellist kogenud. "Ja see ENDISELT pole veel midagi!" Oeh, metsa kõik see värk. Koduteel nägimegi, et tänaval asuv termomeeter näitab numbrit 38. Kell oli pool kuus õhtul.

Kodus tuli välja, et ma olen täiesti ära põlenud. Totaalselt. Ainukesed puutumata kohad olid need, mis olid ujumisriiete all peitu jäänud. Olin viimati nii põlenud kaks aastat tagasi Portugalis, pärast mida tekkisid mu rindadele, kõhule ning reitele vesivillid ning nahk koorus kenasti maha. Nüüd ma seda aga korrata ei tahtnud ning hakkasin end igasuguste ihupiimade ning aloegeelidega sisse määrima. Asi oli nii hull, et võtsin kapist ühe voodilina, tegin selle märjaks, keerasin selle omale ümber ning patseerisin selle toogaga siis mööda korterit ringi nagu mõni vanakreeka jumalanna. 

Muidu oleks täitsa savi olnud, vahepeal ikka juhtub, kuid reedel oli Cucurumillo grupipildistamine. Lootsin, et äkki saab punetuse järgmiseks hommikuks maha (Lea andis mulle isegi värsket aaloed - nad oma ökofarmis kasvatavad seda ning ta oli ühe mõõgasuuruse lehe koju kaasa tassinud), aga mu suureks üllatuseks nii ei juhtunud. Üks mu töökaaslane pistis naerma, kui mu vähkpunast nägu järgmisel hommikul nägi, ning teine uuris kaastundlikult, et mis minuga küll juhtus. 
Pildistamise ajaks olin ikka nagu vähk. Mis seal ikka. Tore mälestus.

Eranditult KOGU AEG on palav. Ärkad hommikul üles - palav. Tuled töölt - palav (mis on igati loogiline, kuna mu töö lõppeb kell 14, mis on siesta algusaeg. Ja siestat kuuma pärast peetaksegi. Nüüd lõpuks saan sellest aru). Lähed aga öösel kemspu - ikka palav. Täna hommikul ärkasin juba kell 9 üles (on laupäev!) ja oli palav. Päike oli pilvede taga, aga ega see kuuma eemal hoia. Küll aga on mu nahk enam-vähem terveks saanud ning ei puneta enam nii hullusti. Loo moraal - PÄIKESEKREEM. Ja kui sul see juba peal on, PANE VEEL. Eesti päike võrreldes selle siinse põrgutulega on pehme nagu kassipoeg.

Oh, leidsime kodust ka ühe jahutava kehapuudri, mille jättis meile siia üks Filipiinidelt pärit endine vabatahtlik. See päästab siin meie elu. 

Mis siis veel?

Sarjast "Tavaline õhtu Hispaanias". Kord rääkisin Skype kaudu ühe sõbraga, kui korraga kuulsin, kuidas terve hord tuletõrjeautosid sireenide huilates mu akna alt mööda läks. Ma ei teinud sellest suurt numbrit, kuna selliseid asju juhtub üsna tihti. Kümmekond minutit hiljem aga koputas mu uksele Alenka ning küsis, et mas ma teadsin, et meie majas on tulekahju, täpsemalt esimesel korrusel asuvas saiapood-kohvikus, kust ma mõnikord isegi olen käinud. 
No mis juhused...
Keegi meid evakueerima ei tulnud, seega polnud tuli ilmselt nii suur, kuid suitsuhaisu oli meie korteris tugevalt tunda küll. 

Natuke maisematel teemadel ka. Mul on nüüd Viljandis kodu, kuhu saan augustis sisse kolida. Vähemalt selle pärast ei pea enam muretsema. Nüüd tuleb ainult leida veel variant, kuidas asjad Eestisse saab. Kindlasti midagi leiab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar