5. juuni 2016

Kakast ja kevadest

Sellise hurmava ja kindla peale lugema kutsuva pealkirjaga postitusega tahaksin tuua väikese pilguheidu Cucurumillo natuke kahepalgelistele hügieeninõuetele. Nimelt sain teada, et lapsed ei pese pärast WC kasutamist käsi. Alles nüüd, aasta lõpus!

Aeg-ajalt tuleb mul osadele lastele WC-s seltsiks olla – mitte et nad sealsete protseduuridega ise hakkama ei saaks, aga mõned tahavad, et neil lihtsalt keegi kõrval oleks. Aasta alguses, kui mu kohaliku keele oskus oli -C2 ja alla seda, ma saatjarollis ei pidanud olema ning nendelgi paaril harval korral oli tegu kaheaastastega, kellele tuleb pidevalt kõiksugu asju meelde tuletada (hämmastav, kui kiiresti nad unustavad!), seega ei osanud ma midagi kahtlustada. Kui aga eelmisel nädalal üks nelja-aastane pärast asjaajamist lihtsalt vannitoast välja jooksis ming minu meeldetuletuse peale käsi pesta mulle suurte silmadega otsa vaatas ning „miks?“ küsis, otsustasin, et uurin teiste kasvatajate käest järgi – midagi on natuke nihu.

Minu suureks ebameeldivaks üllatuseks tuli välja, et kasvatajatel (peale ühe) tundus olevat üsna savi. „Meil on juba niigi palju asju neile pidevalt meelde tuletada...“ Kõige naljakam on see, et enne sööki lähevad kõik pikas rongis alati käsi pesema. Samuti enne saiategu, ning kui keegi selle käigus oma nina, juukseid, suud või mida iganes puudutab, peab ta uuesti pessu minema. Ja nüüd on korraga nii raske meelde tuletada, miks on oluline pärast tualetiskäiku sama teha.

Võtsin siis teema üles meie igal esmaspäeval toimuval koosolekul, kus kõik lapsed on kohal ning kus neil on võimalus oma arvamust, meeleolu või mida iganes jagada. Küsisin siis, et  kelle arvates on oluline pärast pissimist-kakamist käsi pesta. Kõik tõstsid käed. Hüva. „Kes teab, et miks see oluline on?“ Vaikus. Lõpuks ütles üks poiss ebalevalt: „Äkki selleks, et haigused ei leviks?“ Mis on ju õige. Lisaks veel see, et kui väikesed pissitilgad ja kakatükid käte külge jäävad, levivad nad mänguasjade ja üksteise puudutamise kaudu igale poole ja mina isiklikult ei soovi mängida mänguasjadega, mis on nähtamatut kakat täis. Seda kõike ma lastele ka seletasin.

Küll aga ei öelnud ma välja, et minu arvates on see lihtsalt rõve. Kohe kindlasti pole ma mingi puhtusemaniakk (küsige mu ema või õe käest), aga teisi inimesi austan ma piisavalt, et mitte oma väljaheiteid sellisel moel teistega jagada.

Pärast minu etteastest võttis sõna üks kasvataja umbes sedamoodi: „Lapsed, täiskasvanud ütlevad teile veel tükk aega, mida te peate tegema ja mida mitte. See on nende arvamus. Teie asi on kainelt mõelda, miline lähenemine teile sobib ja milline mitte. Mina ka mõnikord unustan käsi pesta ja kui mõnikord vett ei ole... noh...“
Oeh, suur aitäh toetuse eest. Ja mina arvasin, et pärast tualetiskäiku käte pesemine on üldine viisakus ja sama elementaarne asi nagu enda riidesse panek, mida lapsepõlves õpitakse.

Igatahes nüüd ma siis tean vähemalt üht kindlat põhjust, miks ma talvel kogu aeg haige olin. Mu korterinaaber Alenka ütles kõige selle peale ainult muiates: „Noh, nüüd me siis teame, miks hispaanlased tervituseks suudlevad, mitte kätt ei suru.“

Muidu on kevad Cucurumillos täies hoos. Mai keskel hakkasid 30-kraadised suvele lähenevad ilmad, mille peale kogenud murcialased ainult käega löövad ja mind lohtavad: „See pole veel midagi! Vot juuli keskel ja augustis läheb siin põrgu lahti – 45 kraadi ja tuult ei ole üldse!“ Huh, õnneks on mu tagasilend põhja juba 17. juulil.

Rõõmuga võin lõpuks öelda, et mu hispaania keele oskus on siin ellujäämiseks enam-vähem piisav. Jah, ma ikka mõnikord iganoreerin fakti, et ma vist peaks ka nimisõnade määravaid artikleid kasutama, aga kuna minust saadakse aru ja ma ei taha nendega endale liigselt peavalu valmistada, ei lase ma end heidutada. Ja vahet pole nende terve hunniku minevikuvormidega. Kui ma keskenduks igale pisikesele veale, mida ma siiamaani teen, ei räägiks ma üldse. See muidugi ei tähenda, et ma vigadest ei õpi.

Uskumatul kombel on käsil mu viimane kuu Cucurumillos. Kuhu musta auku terve see aasta on kadunud, mina ei tea. 17. juunil on meil lõpupidu, pärast mida algab suvekool, milles osaleb vaid kümmekond last, seega saab meil eriti rahulik olema. Suvekoolis trallime mina, Tina ja Cristina kuni 30. juunini ning siis ongi kõik. Mis pärast seda seal saab, ei tea issand jumal ka, kuna mu töökaaslased järgmisel aastal enam ei jätka ning kuna ka Adriana on läinud, on tuleval aastal kõik kasvatajad uued. Eeldusel, kui lapsevanemad kedagi leiavad.

Minul aga on siis mõned päevad aega, et asjad kokku pakkida, need Eestisse saata, viimased pisaraterohked hüvastijätud Murciaga teha  ning siis end 9. juuliks Barcelonasse vedada, kus toimub ajaloo esimene Kataloonia etnolaager. See viimane jõudis minuni tegelikult üsna juhuslikult, kui mu Facebooki seinale vastava sisuga kuulutus ilmus ning saanud teada, et ma sel ajal enam ei tööta ning ma niikuinii juba samas riigis olen, tundus mitteosalemine ikka päris rumal. Kataloonias olen kuni 17. juulini, siis lendan koju, kallistan oma Juuru Lasteküla SOS pere ära, teen oma (süldi)trioga Viljandi folgiks proovi (tulge Tantsumajja kuulama!) ning lähen siis 19. juulil Eesti etnosse. Igav mul ei hakka.

Aga tagasi Cucurumillosse.

Kevad algas meil siis, kui me oma „aastaaja lauakesel“ olevad asjad ümber vahetasime. Suur paberist koobas, mille sees magasid puujuurelapsed oma talveund, asendus paberist lillekeste aiaga. Kusjuures, mul on siiamaani meeles põhikooliajal käsitööringis õpitud paberlillede tegemine, seega oli äge seda ka Cucu rahvaga jagada.

Mulle väga meeldib kogu see laste ettepanekute arvesse võtmine ja hiljem nende ideede elluviimine. Näiteks tahtsid lapsed meie igateisipäevasesse saiateosse natuke särtsu lisada ning panid ette hakata tegema värvilist saia. Miks mitte! Mu töökoht on oma olemuselt väga ökomöko – kogu toidukraam tuleb ühe lapsevanema ökopoest, samuti saiajahu (spelta, mitte tavaline valge nisjuhau). Kõike seda arvesse võttes jäid keemilised toiduvärvid arutlusest välja ning tuli hakata mõtlema looduslikuma poole.

Saime sealt ökopoest looduslikke toiduvärve, kuid mingil põhjusel oli sai, mille tainas oli eelmisel päeval olnud heleroheline, pärast küpsetamist sama valge nagu tavaliselt. Mis seal ikka, läheme siis veel looduslikuma poole.

Teiseks rohelise saia katsetuseks kasutasime spirulinapulbrit. Peab nentima, et vaatamata sellele, et tainas oli kenasti erkroheline, võttis see pärast küpsetamist hoopis teistsuguse tooni, mida mu ema siinkohal kutsuks „pasakarva rohelieks“. Suur asi edasi – vähemalt oli saial mingi värv. Maitse on aga spirulinasaial kusjuures üsna okei – selline pisut magus ja meremaitseline (spirulinat saadakse vetikatest). Kuid nagu siinkohal kombeks, siis oliiviõli ning soolaga läheb kõik.

Teine värviline sai tuli roosa, sedapuhku abiliseks peedimahl. Jällegi sai tainas kenasti roosakas, kuid pärast küpsetamist oli oma enam-vähem roosa värvuse säilitanud ainult koorik ning seest oli sai... roheline! Vaat' kus lops.

Kolmas värvisai tuli oranž, mille värv oli täpselt selline nagu lootsime nii tainategemise ajal kui lõpptulemusena. Värvi saime jahvatatud magusa paprikaga. Väga ägedad eksperimendid igatahes ning nüüd teeme teisipäeviti alati kaks saia – ühe värvilise ja ühe tavalise.

Kord olime tööl mina, Anna (üks väga vahva naine, kes meil mõnikord abiks käis, kuid nüüd, kui Adrianat ei ole, tema asemel töötab) ning Tina. Olin parasjagu köögis askeldamas kui viimane minu juurde tuli ning tasase häälega ütles: „Liisa, ma ei tea, mida teha! Tule korra õue!“ Järgnesin talle põnevusega ning enne, kui ta hooviukse lahti tegi, vaatas ta, et lapsi läheduses poleks, ning ütles siis „Ära lastele räägi!“. Seejärel tegi ta ukse lahti ning osutas sõrmega maha – seal lebas üks pirakas surnud musta värvi lind, vast varesest natuke väiksem. Muidugi oli selleks ajaks kohale jõudnud kaks kast, kellest üks pea vaatamata Tina hoiatusele ukse vahele pistis ning lindu nähes teistele karjus: „Kuulge, kõik, siin on surnud lind! SURNUD LIND!!“ Jestas, kui põnev ju!

Tina vaatas mulle nõutu näoga otsa. Kehitasin õlgu ja ütlesin lastele, et surm on igati normaalne ja loomulik elu osa, saab siis surma keegi teine või sa ise, ning midagi karta pole siin küll. Pean siinkohal mainima, et mu ema kunagise pikaajalise matusemuusikutöö tõttu oli surm kaudselt osa meie igapäevasest elust ning seega pole see minu jaoks midagi eriti suurejoonelist, mida tuleks peljata. Muidugi on kurb ja lein on ülioluline, kuid keegi ei ela igavesti ja ma olen sellega leppinud. Igatahes tuli teha matus ning käskisin kõigil näpud linnust eemale hoida, kuniks ma tuppa jooksin, paar pabersalvrätikut tõin ning linnu lastekarja pingsate pilkude all nende sisse mähkisin.

Seejärel küsisin Tinalt, et kuhu me ta matta võiksime. Ta tegi ettepaneku viia ta aeda, mis harilikult on kinni ja kuhu lapsi ei lasta. Selleks puhuks tehti see aga lahti ning siis hakkasime paari liivakastist laenatud mängukühvliga ühe mandariinipuu alla auku kraapima. Just nimelt kraapima, kuna umbrohujurikatest kubisevat tuhkkuiva ja kõva maad oli nende pisikeste liivalabidatega võimatu kaevata. Lõpuks andsime alla, panime linnu auku, kuhu ta ääri-veeri sisse mahtus ning panime ülejäänud mullariismed peale. Kuna keegi seal ei käi, ei ole muret, et tema pisut avalikku viimast puhkepaika keegi segab. Lapsed katsid ta haua pisikeste lillekestega ning läksid siis aiast välja, ise lauldes: „Elagu elu, elagu elu...“

Mulle tõi see väike seik oma lapsepõlve meelde, mil ikka sai surnud loomi maetud, olgu tegu siis hiirte, sisalike või lindudega. Hah, ja ega ainult siis – gümnaasiumiski matsime ühel korral tollase klassiõe Katiga kell viis hommikul ühe kähriku maha. Oh ajad.

Vaatamata sellele, et mu keeleoskus on piisavalt okei, on mul mõnikord raskusi pisikestest aru saamisega. Näiteks läksid ükskord liivakastis kaks kaheaastast, poiss ja tüdruk, omavahel nii raksu, et ma pidin Tina appi kutsuma. Too hiljem selgitaski mulle, et see iga on selline „mina-ja-maailm“, kus laps on väga eneseteadlik ja arvab, et tema on maailma naba. Kusjuures, panin juba ammu tähele, et see poiss just on viimasel ajal eriti jonnakaks muutunud ning lollitab ja segab vahetpidamata. Tina selgitas, et asi on selles, et ta ema, kes on viimaseid kuid rase, hakkab ilmselt varsti sünnitama ning poeg tunnetab sellised saabuvad suured muudatused intuitiivselt ära.

Mõtlesin siis, et Cucurumillos on teisigi lapsi, kes omale selle kümne kuu jooksul väikese õe või venna on saanud, ning nende puhul ma küll mingeid radikaalseid käitumismuutusi ei täheldanud, mille peale Tina ütles elutargalt, et see muudatus ei pea olema midagi ülisuurt. Näiteks ühel kolmeaastasel neiul, kel tualetiskäimine ammu selge ning kes kuus kuud tagasi endale väikeõe sai, tulid vahetult enne tolle sünnitähtaega taas tahtmatud seigad, mil õigeks ajaks poti peale ei jõudnud. Siis üks teine neiu, kes kaks kuud tagasi endale väikese vennaraasu sai ning kes hakkas natuke aega enne sünnitust küüsi närima. Täiesti juhuslikult. Kõik sellised asjad jäid minu pilgule varjatuks, kuid Tina, kel on endal kaks teismelist last, tabas kohe ära, et varsti hakkab nende perest midagi juhtuma. Nii lummav!

Paar korda olen pidanud mõne teise kasvataja appi kutsuma ka siis, kui ma saan väga hästi aru, milles tüli on, kuid ei oska kuidagi seda aidata lahendada. Näiteks selline seik.

Üks poiss leidis endale mingi ägeda toika, millega ta siis tükk aega mängis. Kui isu otsas, pani ta selle korraks maha ning läks eemale. Toigast nägi seejärel üks teine poiss, kes arvates, et see kellegi oma pole, hakkas sellega ise mängima. Siis tuli esimene poiss ja hakkas seda tagasi nõudma, kuna tema selle olevat esimesena leidnud, kuid teine ütles, et sa ju ei mänginud sellega ja nüüd leidsin selle mina. Mõlemad poisid olid endast väljas ning kuigi ma teadsin, et tegelikult Cucurumillos valitsevate reeglite järgi peaksid nad lõpuks ise lahenduse leidma, ei osanud ma neid kuidagi alguse kätte andmisega aidata.

Kutsusin Tina appi. Too kuulas asja ära ning palus siis mõlemal poisil ette kujutada seda, mida teine tunneb – esimene, kes toika leidis, siis seda, mis tunne on leida ja mängida toikaga, mis on tegelikult juba teise oma, kuid mille puhul ta arvas, et sel omanikku pole, ning teine seda, mida tundis toika algne omanik. Seejärel palus ta poistel ise lahendus leida, kuna tegelikult oli sellele toikale ju mõlemal õigus. Natuke aru pidanud, otsustasid nad minna teist toigast otsima. Ja oligi kõik – mitte mingisugust kärkimist ja täiskasvanu poolt liigselt sekkumist. Lapsed on võimelised juba maast-madalast lahendusi otsima, kui neile selleks võimalus anda!

Siis tahaksin ma rääkida Cucurumillo aiast, mis on lihtsalt ülilahe! Meil on seal juba teada-tuntud apelsini- ja sidrunipuud, mis korraga uuesti õitsema hakates kogu aia magusa lõhnaga üle ujutasid. Küll aga on avastamisrõõmu veelgi – viigipuu, mandlipuu (mis õitseb siis, kui lehti veel pole), aprikoosipuu, granaatõunapuu ja mu lemmik níspero, mis on Jaapanist pärit pisike oranž puuvili ja mida ma Eestis pole kunagi näinud. Vahepeal, kui oli suurhooaeg, leidus seda osades puuviljapoodides 99 eurosendise kilohinnaga ja siis ma ainult neid sõingi. Oi. Kui. Hea! Kusjuures, hetkel on virsiku- ja nektariinihooaeg, ehk siis hind neil on samuti 99 eurosenti kilo! Elagu lõunamaa!

Rääkides veel lastevahelistet suhetest. Meil on Cucus kaks kolmeaastast poissi, kes on omavahel parimad sõbrad, kuid nagu ikka, läheb mõnikord midagi pisut rappa. Nende tülid kahjuks aga päädivad alati rusikate ning üksteise löömisega. Kui Adriana veel tööl oli, nägin kord, kuidas ta taas nendega pragas, öeldes, et iga inimese keha on püha – nii sinu kui su sõbra oma – ning seda ei tohi lüüa. On täiesti okei olla vihane, kuid seda ei tohi elada teiste peal välja ei füüsilise ega vaimse vägivallana. Seejärel võttis ta poisid käe otsa, läks nendega raamatukoguruumi, kus oli terve hunnik patju, ning ütles, et kui on vaja viha välja elada, tehtagu seda patjade peal. Ja nõnda nad seal olid – tagusid jalgadega patju ning lõid neid vastu maad.



Väikesed lapsed on nii naljakad. Ja nii ettearvamatute ütlemistega.

- Vaatasin ühe pisikese poisiga raamatut kaslastest. Küsisin, et kas sul ka koduloomi on ning poiss vastas, et ei ole, kuna neil pole kodus süüa, ainult vett. Mõtlesin, et siin peab mingi konks olema, ning uurisin, et kas inimestele mõeldud toitu teil ikka on, mille peale poiss ütles, jah, ikka. Huh!

- Ühed tüdrukud mängivad mängutoa haiglanurgas. Patsient kurdab: „Doktor, mul valutab igalt poolt, aga siis ei valuta, kui mind lüüakse.“
Loodan, et ma sain millestki valesti aru.

- Kord, kui mul taas igahommikune puuviljahakkimine käsil oli, pistis üks pisike tüdruk iga poole minuti tagant pea välisukse vahelt kööki ning küsis igasuguseid küsimusi nagu „Liisa, millal meil lõunasöök on?“ ja „Liisa, mida me täna õpitoas teeme?“. Minu vaieldamatu lemmik: „Liisa, miks meil koolis prussakaid pole?“

- Üks viieaastane poiss küsis minult, et kas ma tean, mis on droon. Ütlesin, et ikka tean. „Oh, siis on tore, ma arvasin, et sinu maal neid ei ole. Meil on siin sellised suuuured, kas teil ka?“

- Mõnikord olen hommikuti lugenud lastele jutte ette. MINA. See oli alguses päris õudne, sest kui tuleb ette mingi pikk ja kole sõna, ei teagi kohe, kuidas seda hääldama peaks. Üks sellistest hommikutest lõppeski ilmselt selle tõttu natuke äkitselt. Olin ühele neiule just ühe jutu ette lugenud ja küsisin, et kas loeme midagi veel, mille peale tüdruk ütles, et on parem, kui Tina loeb. Tina on mu hispaanlannast töökaaslane, kes tavaliselt lastele raamatuid ette loeb.
Noh, juhtub.

Väike kõrvalepõige seoses juttudega. Leidsin meie riiulist raamatu „Punamütsikese“ muinasjutuga. Küll aga oli versioon pisut teistsugune. Lugu algas enam-vähem samamoodi nagu me seda teame, aga selles osas, kus hunt Punamütsikese vanaema ära sõi, vot seda osa nägi pealt vanaema kass. Seejärel läks hunt vanaemaks maskeerituna tema voodisse ning kui Punamütsike kohale jõudis, üritas kass teda hoiatada. Tüdruk aga ei kuulnud teda, aga mõistis lõpuks, et vanaema on ikka väga veider, lõi kartma ja ütles vanaemale, et ma lähen korraks kakale, ning põgenes siis kempsust ära koju. Õige vanaema aga jäigi hundi kõhtu.
Pärast seda mõistsin, miks see raamat kõige ülemisel riiulil on.

Tööväliselt on mu elu käinud üles-alla, seda eriti emotsionaalsel tasandil. Füüsilisel selles osas, et paar päeva pärast mu rattaõnnetust käisin arsti juures, kes mu käest küsis, mis mul viga on, ning minu kurtmise peale et kõndida ja istuda on valus, torkas korra nii muuseas sõrmega mu sabakonti ning kirjutas saatekirja kümneks sessiooniks rehabilitatsioonikliinikus.

Kõik oleks ju täitsa tore, tasuta massaažid  ja särkvärk, kui ainult nii kuradi palju ootama ei peaks! Kokku saan kolm protseduuri valu leevendamiseks – kõigepealt mingi magnetiteraapia, seejärel pannakse mulle mingisugused väikesed ringikujulised lapatsid seljale (samal ajal soojendab punane lamp mu selga) ning aetakse mulle pisut elektrit keresse ning viimaseks on massaaž. Kõik võtaks aega maksimaalselt kolmveerand tundi, aga ootamiste tõttu läheb mul aega kaks korda rohkem. Arutasin seda ükskord oma massööriga ning ta ütles, et kliinik ongi pidevalt pilgeni täis broneeritud ning terapeutidel tööd kõriauguni. Ja et osad patsiendid peavad paremaks saabuda pool tundi, mõni poolteist tundi hiljem, ajab see kogu graafiku sassi.

Igatahes said mu istumis- ja astumisprobleemid juba pärast kolmandat sessiooni korda ning tundus, et see arst pani mulle needuse seal kümme korda käia ikka täiesti lambist. Aga samas, kael tahab alati mudimist saada ja praeguseks on jäänud vaid kolm korda, seega ei ole hull!

Emotsionaalsel tasandil on olnud selline ameerika mägede tunne. Sain lõpuks aru, et ei ole siiamaani leidnud seda motivatsiooni, et tagasi õppima minna. Selleks ma tegelikult ju vaba aasta võtsingi. Just oma viiulituleviku osas olen ma veel rohkem segaduses ja ma pole kindel, et tahan sel alal jätkata, vähemalt praegu mitte. Pärast sellist aega lõunas tundub tagasi muusikamajja harjutama minek nii sürreaalne. Kuid mul on jäänud veel üks aasta, kõigest üksainus, ning üritan sellega ühele poole saada vaatamata sellele, et võlgu on oi kui kole palju. Ja kui vaja, siis nutan ja lõpetan. Sest siis ma saan siia tagasi tulla. Vaatamata kogu sellele hullumajale, mis Hispaanias elades kaasas käib, on mulle siin meeldima hakanud. Jah, kole palav on, aga mis seal ikka. Eestis on kole külm. Lõppude lõpuks pole vahet, millises ekstreermsuseskaala otsas parajasti asud.

Samuti on mind viimastel nädatel sellised pisiasjad, mis mind enne külmaks jätsid, jubedalt ärritama hakanud. Vastamata sõnumid, nelja-aastane tüdruk, kes tahab, et ma tal pärast kakamist peput pühiks (kord istusime ligi veerand tundi kempsus, kuni ma üritasin talle selgeks teha, et miks on oluline selliseid asju ise teha), öösiti korteris ringi kolavad ja duši all käivad korterinaabrid (torud lähevad lärmakalt minu toast läbi), mulle rääkimata jäänud olulised asjad, kuradi Hispaaniale omane pidev ootamine ja palju muud... oeh, ainult viriseks, ja tõsi ta on, nutaks ka. Ja ma ei tea, miks see nii on.

Möödunud teisipäeval, kui meil oli teiste vabatahtlikega koosolek, kurtsin seal oma kurba elu ning Noemi, meie haldjast ristiema, ütles, et tegelikult ei peaks ma nii palju muretsema ja kõik on okei. Teistel vabatahtlikel on olnud sellised „kakaperioodid“ (nimi, mille pani sellistele masendusaegadele meie üks  meie koolitajatest saabumisjärgsel koolitusel) juba alguses, osadel keskel, aga mul alles nüüd, aasta lõpus, kuna alati olen ma öelnud, et tööl on kõik tore ja muidu ka kõik tore, vaatamata haigustele. Seega on ilmselt praegune aeg suur hunnik pisikesi läbielamata emotsioone, mis aeg-ajalt kõik korraga välja voolata tahavad. Teavad ju kõik, mis juhtub, kui pilgeni täis veeklaasile üks tilk liiga palju saab. Loodan, et läheb paremaks.

Kui need emotsionaalsed madalseisud välja arvata, on kõik hästi. Sain omale uued prillid ja läätsed ning pärastlõunati käin end meie katuseterrassil pruunistamas.  Päike võtab hästi!

Ja ega muud olegi. Ootan suve. Kooli ei oota üldse. Tagasitulekut ka väga mitte. Aga usaldan elu, sest lõpuks läheb ikka kõik nii nagu peab.

Selle ülipika postituse lõpetuseks jagan teiega üht toredat väljasõitu Pou Clar'i (pisike mageveeoaas mägede vahel) ning Bocairent'i külakesse. Aitäh kutsumast, Kadri-Ann!!!


Mu reisikaaslased sulistasid nagu mingid kalad. Minul ununes ujumisriietus maha, aga vahet pole - sellesse külma vette poleks mind ajanud mitte mingi väevõim.




Jõudsime Bocairent'i


Nende aknakeste taga on terve rida mauride pisikesi, aga valgusküllaseid koopaid. Saime nendes ronida. Meenutasid nad ülisiledad tunneleid ning üles-alla ronimist oli väga palju. Seljakottidega näiteks sisse ei lastud.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar