8. mai 2016

Ood Hispaania liikluskultuurile (ja kuidas see viimane mind haiglaga tuttavaks tegi)

Kõigepealt alustan sellest, et mul on nüüd lõpuks ometi oma jalgratas, millel vanust juba kaks kuud. Selline ilus korralik valget värvi naistekas, mis Carrefourist minu juures uue kodu leidis mitte kaua aga pärast seda, kui oma uude korterisse kolisin. Isegi korv on olemas. Ilmad olid juba tol ajal kaks kuud tagasi piisavalt soojad, et ka hommikuti, mil ma tavaliselt rõvedat niisket külmatunnet kirusin, sai üsna edukalt jalgratta seljas tööle kimada. Mu vanast korterist pidin vaid paar peatust trammiga minema, et Cucurumillosse jõuda, uuest korterist tööle on vahemaa aga umbes seitse kilomeetrit, mis iga päev jalgrattaga maha vändata oleks ideaalne vahemaa. Oleks.

Küll aga ei osanudki ma ärahellitatud trammifännina ette näha, milline õudusseiklus on tõeline Hispaania liiklusmelu jalgratturi jaoks. Ma ei tee nalja kui ütlen, et terve esimese nädala, kui jalgrattaga hommikul tööle jõudsin, vahutasin vihast ning purskasin kõik oma arvamuse kohaliku liikluskorralduse kohta oma töökaaslaste peale välja. Nendel ei jäänud muud üle kui kaastundlikult pead vangutada ning Cristina lisas ainult ühe kokkuvõtva sõna - fatal.

Minu teekond Plaza Camachoselt Cucurumilloni on selline. Kõigepealt sõidan üle jõest üle viiva vana silla ning seejärel ületan ühe kohalikus mõistes täiesti rahuliku kolmerealise sõidutee, mis hommikuti kubiseb signaalitavatest autodest, igas suuruses ja värvis bussidest ning jalakäijatest, kel kole kiire on igale poole jõuda ning kes nina telefonis ei suuda ümbritsevale mingit tähelepanu anda. Seejärel möödun katedraalist, mille uksed on igal hommikul lahti ning mille ees on alati ühed ja samad kerjused, ning vuran mööda üht jalakäijatetänavat kuni väljakuni, kus asub Murcia vanim puu. Väljaku lõpust algab üks järjekordne veider tänav, mille keskel on suur riba jalakäijatele ning mille ümber on üks ühesuunaline rada autodele. Minnes mööda seda tänavat, end autodega sõbralikult ära mahutades, kuna rattarada on just sinna paari kollase rattapildikesega märgistatud, jõuan igahommikuse tohuvabohu Plaza Circularini, kus saavad ühe suure ringi peal kokku autod, bussid ja meie Tallinna trammide kauge sugulane rohelist värvi señor Kapsauss. Seal tuleb mul aeg-ajalt ratta seljast maha tulla ning jalakäijate massi sulanduda, kuna eraldi rattarada seal pole.

Plaza Circularist tuleb mul vahelduva kirumisega jõuda trammipeatuseni, mis on vaid üks peatus enne mu kunagist kodupeatust Abenarabit. Sealt algab lõpuks ometi eraldi tähistatud rattatee, mis laia toreda kolmekilomeetrise rohelise ribana viib mu töökoha ümbruses olevate huertadeni välja. Selleks, et aga sinna jõuda, on mul vahepeal vaja esiteks ületada neljarealine sõidutee, mille keskel on ennast sisse seadnud eraldi pisikese teekese peal ka kunstmurusse uputatud trammirööpad.

Siinkohal tulevad jälle mängu jala käivad hispaanlased, kellel on hommikuti alati kuhugi jube kiire. Kohe isegi nii, et fooris olev punane tuli neid ei heiduta. Esimeses ülekäigukohas puudub trammirööbaste vahel eraldi ooteala jalakäijate jaoks, mis tähendab, et ideaalis peaksid inimesed seisma kenasti kõnnitee servas, laskma trammi mööda ning siis, kui roheline tuli seda lubab, saavad nad lõpuks teisele poole liikuda.
Aga unistage edasi. Ühel hommikul oli mul selline vaatepilt seal samal ülekäigul. Inimesed jooksevad punase tule ajal üle tee, kui autodevoog korraks pisut väiksem on, jõuavad siis trammiteele, kui ups - teiselt poolt üle ei saa, kuna järjekordne autolaviin on just liikvele saanud. Ja siis tuli tramm, meeleheitlikult kella helistades ja signaali lastes (siinsetel trammidel on miski lehmakella meenutav signaal, millega nad tähelepanu püüavad, ning samuti igaks juhuks üks valjem autosignaali meenutav heli, millega rööbastel koperdavaid inimesi ära ajada). Kogu sellest lärmist polnud aga kasu, kuna inimestel polnud kusagile minna, seega jäi tramm lihtsalt seisma, et neid inimesi mitte alla ajada. Keset sebra. Korraga läks põlema jalakäijatele mõeldud roheline tuluke ning kogu minuga tee ääres seisnud rahvamass läks nagu üks mees üle tee trammi tagant, kuna too oli terve ülekäigukoha ära blokeerinud.

Trammiala ümbritsevaid äärekive silmitsedes mõtlesin, et kas päriselt ka tuleb mul nüüd oma rattaga hakata suuremat sorti ringi tegema, aga teades, kui palju ma oleks pidanud järgmisel roheliseni ootama, võtsin ratta käekõrvale ning hakkasin astuma. Viimasest kahest reast jõudsin üle alles siis, kui tuli taas punane oli, kuid palvetasin omaette, et autojuhid mind ikka ühes tükis üle laseks. Õnneks läks hästi.
Nüüd ma saan aru, miks kapsaussid vahepeal hiljaks jäävad. Jalakäijate pärast.

Pärast seda ülekäiku lahutab mind veel vaid üks sebra, sedakorda üle kuuerajalise sõidutee. Kõik oleks ilmselt väga tore, kui sellesama sebra ääres poleks koolimaja. Hüva, koolimaja oleks isegi üle elatav, aga lapsevanemad, kes oma võsukesi kooli tuues auto otse ülekäigurajale pargivad, ei ole seda teps mitte. Katsu siis sealt teisele poole teed saada isegi siis, kui sul juba roheline tuli on. Kuna seda ülekäiku kasutavad ka väga paljud lapsed, on seal igal hommikul punase tule “käepikenduseks” üks politseinik, vile suus. Parem karta kui kahetseda.

Kui lõpuks ometi õnnestub üle tee saada, on rõõm suur - rattatee! Mõnuga saab juba hoo sisse, kui korraga tuleb kella tiristada, pidur peale panna ning “PERDONAME!!” (vabandage mind) hüüda, kuna üks telefonis peituvasse internetiavarusse uppunud preili on kõnniteelt kõrvale kaldunud. Sellist käitumist tuleb tihti ette ning olen pidevalt äärepealt alla ajanud tädikesi, kes rattateed ületades ei suvatse vaadata, kas kedagi tuleb ka, lapsi, kelle vanemad viimasel minutil märkavad, et pisikesed on kusagile ära kadunud ja kes täiesti ootamatult rattateel välja ilmuvad, paarikesi, kes minu tulles keset teed äkitselt seisma jäävad ning võtavad paar sekundit otsustamiseks, et kas minna nüüd edasi või tagasi… oeh.

Enne, kui rattatee mind lõpuks ometi sidrunipuude vahele viib, tuleb ületada veel üks kole neljarealine ülekäik, mis asub ühe veel koledama ringtee kõrval. Selleks, et jalakäijale roheline tuli tuleks, peab nuppu vajutama. Millest aga mina aru ei saa, on selle nupukese ajastus. Mõnikord pean ootama ligi viis minutit (kusjuures autot seisavad, aga mul on ikkagi punane tuli), teinekord ainult hetke, kuni tuli roheliseks läheb. See ajab mind segadusse. Ühel hommikul pidin äärepealt ühele väikesele veoautole külje pealt sisse sõitma, kui too oma punase tule alt ootamatult otse mulle ette sõitis. Roolis olnud vanamees lõi ainult vabandavalt käega. Kui aga õnnestub sellest ülekäigust ühes tükis üle saada, on elu lill - tee viib läbi sidruni- ja apelsiniõielõhnalise huerta, kus linnud laulavad, päike särab ja ühtegi autot ei liigu. Milline rahu! Natuke sellist nautlemist ning jõuangi kuumaastikku meenutavale tühermaale, kus pärast mõnginast aukude vahel manööverdamist jõuangi tööle.
Ja siis pärast koju tagasi…
Tagasisõidud on harilikult pisut rahulikumad, kuna kesklinnas vastalanud siesta tõttu sellist rahvamassi pole. Aga ainult pisut.

Terve esimese rattanädala igal hommikul tööle jõudes mõtlesin, kas kogu see närvide kulutamine on ikka seda väärt. Aga ma ei andud alla. Olen nii tänulik oma kaitseinglitele, kes mind tervelt kaks kuud aitasid ühes tükis hoida. Küll aga juhtus meie koostöös mingi nihe möödunud neljapäeval, mil ilmselt sedakorda mitte nii hea õnn ja ühe autojuhipreili hajameelsus andsid mulle lõpuks võimaluse Hispaania haiglat ka seestpoolt näha.

Sõitsin pärast tööd aja kokkuhoiu mõttes osa maast tagasi hoopis trammiga, kuna liin, mis jätkub pärast Plaza Circulari, läheb mööda ka Carrefouri kaubamajast ning sinna oli mul asja - tahtsin sealt osta kaalu, kuna noh, rannahooaeg käes, särk-värk, võiks ikka numbritel ka silma peal hoida. Sain kaalu (kena klaasist ja lillekestega), sain hunniku jogurteid - igati kordaläinud käik.

Hakkasin rattaga kodu poole sõitma ning jõudsin siis sinna veidrale tänavale, kus keskel laiutab suur jalakäijate allee koos välikohvikutega, paremale poole on pargitud autod kenasti külgboksides üksteise järel. Sõitsin siis minagi nagu ikka autodega sõbralikult teed jagades paremas ääres kui korraga avanes ühe eesoleva pargitud auto juhipoolne uks. Mu katsed samaaegselt pidurdada ning uksest mööda manööverdada läksid aga nurja ning kuna mu vasak käepide jäi autoukse taha kinni, olingi ma järgmisel hetkel juba suure kaarega asfaldil. Möödus veel üks hetk ning autost tormas välja tumedate juustega naine, keda saatsid kõrval olnud kohvikus istunud inimesed, kes mind üles aitasid ning mu koos rattaga tee pealt eemale kohvikusse istuma panid.

Istusin seal toli peal, šokist nuttes. Mu pea oli kõva kolakaga asfaldiga tutvust teinud ning hiiglaslik muhk pea taga oli juba kuju võtmas. Parem õlg valutas. Istmik valutas. Jube halb oli olla. Ja mu ümber inimesed, kes hispaania keeles vurinal vadistasid. Ma sain kõigest aru, aga vastamine võttis viis korda kauem kui tavaliselt. Mulle öeldi, et kiirabi on tulemas ning otsustasin, et helistan meie haldjast ristiemale Noemile, kes veerand tunni pärast kohale jõudis. Kiirabil võttis tulek aega kümme minutit. Ju siis kui verd pole, on kõik hästi. Ootamise ajal rääkisin juttu ning selleks ajaks, kui kiirabi kohale jõudis, olin juba üsna rahulik. Kogu selle aja oli autojuht seal, koos temaga ka kaks kohvikukülastajat. Otsustasime kiirabiga, et ootame Noemi ära, muidu ma jään seal haiglas äkki hätta just keelebarjääri pärast.

Kiirabiarst, üks tore noormees, pakkus välja, et ma võiks autos oodata. Ma pole kunagi varem kiirabiautos käinud, see konkreetne oli mingi eriti pisike. Lõpuks saabus Noemi. Jagati telefoninumbreid - kaks kohvikukülastajat andsid enda numbrid juhuks, kui hiljem peaks tunnistajaid vaja minema. Samuti saime ka autojuhi numbri, sest hiljem oli meil vaja haiglast saadud liiklusõnnetuse registreerimise leht ära täita. Otsustasin, et ei hakka politseid kutsuma, sest milleks? Autojuht, noor brünett tütarlaps, oli väga abivalmis ning kuna õnnetus juhtus tema tõttu, maksab tema kindlustus kõik kulud kinni.

Sõitsime siis haiglasse, mis asus minu endisest korterist kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel. Vajalik fakt - mul on nüüd Murcias sissekirjutus (mis kehtib viis aastat, pärast mida on ainult pikendamise vaev, seega saan siia alati tagasi tulla, kui on tahtmist), aga mu vanas korteris, seega sai just see haigla valitud. Kuna mul käis pea ringi ning istumise-astumise protsess oli päris piinarikas, toodi mulle kohale jõudes ratastool. Ma pole kunagi varem sellises seadeldises istunud, samuti polnud Noemi vaatamata oma pikale minevikule vabatahtlikega jändamisega pidanud veel ühegagi liiklusõnnetusega haiglas käima, veel vähem kedagi ratastoolis lükkama. Mulle tundus, et ta nautis seda osa sajaga.  

Haiglas läks üllatavalt kiiresti. Ajasime natuke paberimajandust ja mulle anti isegi käepael, millel oli kirjas haigla nimi Morales Meseguer ning Lisa Koemets. See Liisa vs. Lisa võitlus jääb minuga ilmselt alati, kui mõnes välisriigis reisin, sellega olen nüüd lõpuks harjunud. Küll aga on veider, kuidas saab dokumendi pealt nime nii valesti maha kirjutada. Sissekirjutuse tegemisel migratsiooniametis käies oli sama lugu - esimesel kätte saadud kaardil ilutses Lisa Koemets. Selle pisikese apsaka peale ma tõstsin siiski häält, kuna kui ma äkki tahan tulevikus Hispaanias ametlikult tööle tulla, on äkki natuke jama, kui kui dokumendis on teine kirjapilt. Seejärel anti mulle vabanduste saatel uus õige nimega roheline kaardike. Selle haiglakäepaela osas andsin aga alla, las ta siis olla.

Järgmine peatus oli ootesaalis, kus oma ratastooliga teenisin teiste patsientide poolt nii mõnegi küsiva pilgu. Sealt aga kutsuti meid varsti arsti vastuvõtule, kes kiirelt üle küsis, mis juhtus, mu vigastused kirja pani ning ühte teise ootesaali saatis. Seal saime hetke hinge tõmmata, kui meid omakorda röntgeniruumi järjekorda kutsuti. Röntgenisse Noemit enam sisse ei lastud ning seega ütlesin esimese asjana medõele töllilt: “Español muuuuuy lento, por favor” (vääääga aeglane hispaania keel, palun), mille peale õde muigas ning käskis mul selles kõledas, hämaras ja avaras röntgeniruumis metallasjad küljest võtta. Aga asi, mis oli aeglasem kui minu ja selle medõe hispaania keeled kokku, oli mina, täpsemalt mu liigutused. Kuna liigutada oli kuradi valus, võttis kõik pisut aega.

Teise pildi jaoks, mis tehti mu istmikuosast, pidin ma minema külili mingisuguse lavatsi moodi asja peale ja oi kui järjekordselt valus see oli. Kui fotosessioon läbi sai, naasin Noemi juurde, kuid paar minutit hiljem kutsuti mind tagasi, kuna teine pilt oli untsu läinud. Läksin siis teise veel kõledamasse saali, mille keskel oli ainukesena valgustatud seesamune lavats, kuhu mul tuli jälle pikali heita. “Ole paigal!” hüüdis nüüd üks medvend ning läks ruumist välja, jättes mind üksi sellesse sürreaalsesse veel sürreaalsemate masinahelidega tuppa külili, jalad kronksus, lamama. Korraga tuli korraldus mitte hingata, mille puhul ma mõtlesin juba, et huvitav kui kauaks, kui kohe kõlas “Muy bien!!” (väga hästi) ning oligi kõik. Seejärel pidime naasma tagasi esimesse ootesaali, kust pärast natukest ootamist, mille keskel avastasime, et üks jogurt oli põrutuses katki läinud ning mu kotis pisut pahandust teinud, läksime uue arstionu juurde. Too küsis jälle, mis juhtus, ütles, et röntgenipildid olid korras ning hoiatas, et järgmistel päevadel võib valulik olla, samuti võib tunda anda kael, mis tol hetkel haiget ei teinud.

Pärast viimast arstionu olimegi vabad. Tundsin end piisavalt hästi, et koju jalutada, seega ei hakanud me taksot võtma ning läksime tagasi jalgsi. Peatuse tegime ajaloomuuseumis, et mu ratas ning kaal kaasa võtta, kuna olin need sinna jätnud, ja autojuhiga asjad ära klaarida. Meil oli vaja tema auto andmeid, kindlustusinformatisooni ning allkirja haiglast saadud paberile. Sellega probleeme ei tulnud ning läksime lahku rahumeelselt, neiu veel vabandas mitu korda.

Noemi saatis mu koju. Ma olen talle nii tänulik. Ta on maailma parim koordinaator-mentor-hoolitseja-asjaajaja, kes ühel grupil vabatahtlikel olla saab!

Kodus viskasin end suure oige saatel korra pikali, vaatasin lakke ning mõtlesin, et mis pagan nüüd juhtus. Kõik läks nii kiiresti! Ja nüüd siin ma olen, ainsateks mälestusteks valutav istmik, hiiglaslik muhk peas ja põrutada saanud parem õlg. Ja haigla käepael. Kusjuures, kaal jäi terveks vaatamata sellele, et korra suure kolakaga vastu maad käis. Rattal polnud ka midagi viga, ainult kett oli suurest ehmatusest maha jooksnud.

Reedel ma tööle ei läinud ja parem oli - arsti ennustatud kaelavalu oli kohale jõudnud. Olin eelmisel õhtul peljanud, et ei saa üldse magada, kuna muhk mu pea tagaosas, mis alati endast kõva valuga tunda andis kui üritasin selili olles pea padjale panna, ei lubanud mu normaalselt ennast ringi keerata, kuid magasin nagu koomas, ilmselt terve öö jooksul siis ühe külje peal. Täna, laupäeval, on asi naaatuke parem, kuigi istumine, kummardamine, pikali heitmine ja kükitamine käivad mul praeguseni väikeste leebete vandesõnade saatel.

Ma pean end mitu korda paremaks ratturiks kui autojuhiks, kui selline asi võimalik on. Aga nagu näha, õnnetused ei hüüa tulles ja võivad ikkagi tulla ka siis, kui sa ise süüdi pole. 

Ja veel. Mul pole kogu oma teadliku elu kaheksa kuu jooksul nii palju jamasid tervisega olnud kui nüüd sel lõunamaal veedetud ajal. Mis järgmiseks?! Laotage aga lagedale, ma olen valmis!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar