2. mai 2016

Elu (pisut) valus

Kuna mu viimasest postitusest on juba üle kahe kuu möödas, tundub nüüd jälle õige aeg endast märku anda.

Seis on selline. Mu unistuste EVSina tundunud projekt sai väikese tagasilöögi - nimelt tuli ülemöödunud nädalal välja, et kogu mu lasteaiakasvatajate vaheline suhtlus  oli kogu see aeg tegelikult olnud üks paras seebiooper ning mulle ei räägitud sellest mitte midagi. 

Olin tolle nädala kolmapäeva ja neljapäeva põiepõletikuga kodus veetnud (vahet pole, et siin on juba suvi, tundub, et haigused ikka minust eemal ei hoia) ning mitte kordagi oma tööloldud päevadel näinud kolmandat kasvatajat Adrianat, seega võtsin reedel ülejäänud kaks töökaaslast rajalt maha ning küsisin, mis toimub. Pärast mõningat keerutamist öeldi mulle, et Adriana ei tulegi enam kunagi tagasi. Mis mõttes? Asi olla olnud mingites omavahelistes suhtlusprobleemides ning ühel erakorralisel koosolekul koos lastevanematega pandi kõik dilemma ette, et kas läheb tema või ülejäänud kaks. Miks mind selle otsuse väljakuulutamisega praeti, ma ei tea. Saan aru, et organisatoorsetes asjades olen ma ainult vabatahtlikuneiu, kuid minul polnud Adrianaga mingit kana kitkuda ja mul on kahju, et asjad nii läksid.

Hetkel olemegi kolmekesi, maikuus peaks tulema keegi uus meile appi ka. Paari lapsevanemaga arutledes olid nemadki nõus, et tegelikult on olukord jabur, sest kooliaasta lõpuni on jäänud vaid napid paar kuud ning mis mõttes ei suuda kolm täiskasvanud naist omavahel senikaua hakkama saada. Aga mis seal ikka, ega elu peagi alati kerge olema.

Vahepeal käisin oma lihavõttepuhkuse ajal kümme päeva Eestis end põhjamaises külmuses laadimas. Meelega tulekust suurelt ja laialt ei kuulutanud, sest muidu poleks mul ilmselt olnud nii palju võimalust oma perega SOS Lastekülas aega veeta, lisaks tulen ma juba juulis koju tagasi, et Eesti Etnos trallida ning oma hullumeekseks (ja loodetavasti viimaseks) kooliaastaks valmistuda. Küll aga sain kõvasti külmetada (Murcias oli juba tol ajal märtsi keskel 24 soojakraadi), jämmil käia, tantsumaja nautida, aida sünnipäeva tähistada ning üldse kogu sellest Hispaania hullusest puhata.

Üks vahva seik oli siis, kui juba järgmisel päeval pärast kolme lendu, milleks olid Alicate-Eindhoven, Eindoven-Milan Bergamo, Milan Bergamo-Tallinn kõik ühel päeval ning Ryanairiga, Viljandis arsti juures käisin. Pidin andma ka vereproovi. Proovivõturuumis tegi seda üks vanem naisterahvas, kes esiteks kaks korda mind suure süstlanõelaga parema käsivarre sissepoole pussitas ning sealt mitte midagi kätte saades korra õnne ka vasaku peal proovis ning lõpuks käratas, et tasuta nõelravi ma nüüd küll teile tegema ei hakka. Seejärel tuhises ta palatist välja ning tuli natukese aja pärast tagasi uue naisega, kelle esimene reaktsioon oli natuke üleolev "Noh, mis siin nüüd siis lahti on?". Küll aga õnnestus tema juba esimese torkega vajalikud proovid kätte saada. Eriti õrn ta sealjuures aga polnud ning kui ma nõela väljavõtmist tundes korra sügavalt sisse hingasin, küsis ta: "Noh, tahtsid juba selle nõelaga koos välja joosta?". Oh, ma armastan eestlasi.

Pärast kümmet päeva põhjala kargust sõitsin Hispaaniasse tagasi, sedakorda Turkish Airlinesiga läbi Istanbuli Madridi. Kusjuures, lennukite pardal oli muljetavaldav filmivalik ning Eesti uus film "Vehkleja" samuti olemas. Istanbulis oli mul meelega valitud ülipikk ümberistumine, seega sain linna näha ja veenduda, et türgi autojuhid on veelgi hullemad kui siin Hispaanias. Väga lahe punkt mu puhkusele igatahes - mu korterinaabri seal elav sõber näitas mulle linnas olevaid ägedaid salakohti ning samuti nägin elus esimest korda ka kullassepa töökoda. Istanbul on endiselt pöörane!

Madridis veetsin samuti paar päeva ning peatusin ühe üliarmsa poola vabatahtliku Lidia juures. Sai ringi vaadatud, palju puhatud ning kalli Eneli sünnipäev maha peetud.

Vahepeal sai mul ka täpselt pool aastat Hispaanias elamist täis ning selle jaoks oli mul mid-term koolitus, mis toimus Lõuna-Hispaanias pisikeses Mollina külakeses ning kus osales sadakond vabatahtlikku üle terve riigi. Väga palju targemaks ma seal ei saanud, pigem oli see minu jaoks koht, kus teistega tuttavaks saada ning natuke oma üliägedale projektile tagasi vaadata. Mured Cururumilloga algasid ju hiljem...

Enne koolitust veetsin mitu päeva Malagas ning vaatamata ülituulisele ilmale peesitasin rannas ning üritasin päikest võtta. Märtsikuus. Oli äge! Pärast aga läksin Cordobasse, veetsin seal nädalavahetuse ning tundsin, et see on koht, kuhu pean tulema veel tagasi. Nii palju avastamata ajalugu ja ilu jäi veel maha.

Pisut rohkem kui kaks kuud tagasi kolisin oma vanast korterist välja. Põhjuseks pidevad haigused, mida lõpuks meie üsna pimeda ja rõske korteri kaela hakkasin ajama, ning lihtsalt tahtmine oma ellu värskendust saada. Nüüd on mu avar elukoht kesklinnas, peatänavast kahe- ning katedraalist kolmeminutilise jalutuskäigu kaugusel. Elutoas on kaks tillukest rõdu, kust avaneb tore vaade linnasaginale ning pisikesele armsale Camatchose väljakule. Korterinaabriteks Sloveeniast pärit vabatahtlik Alenka ning itaallanna Valentina.

Esimesed kaks kuud elasin meie viietoalise korteri kõige väiksemas toas. Vast ilmestab selle suurust kõige paremini asjaolu, et kui mu õde mul külas käis ning ma ühe sõbra käest laenatud kahele inimesele mõeldud õhkmadratsi tema jaoks valmis panin, polnud põraldal enam mingusugust liikumisruumi. Ja mul endal oli ühekohaline voodi. Nüüd aga on mul lõpuks ometi ka suur tuba päikesevalgusega.

See viimased kaks kuud uues kodus on olnud kõike muud kui igav. Nimelt elas meiega koos ka üks Surinamest pärit, kuid hetkel hoopis Hollandis elav kunstnikuhing, kes endast igal juhul märgi maha jättis ning kellest ma nüüd pikemalt kirjutada kavatsen. Selleks, et tema viimseidki võimalikke väärikuseriismeid säilitada, annan talle siinkohal toredasti anonüümse nime John Smith.

John ja mina kolisime siia Camatchose korterisse samal päeval ning juba algusest peale oli aru saada, et tegu on mingitmoodi VIPiga, kuna temal, kes ta enne mind saabus, kuna olin tööl, oli tegelikult olemas valikuvõimalus, kas minna suurde või väikesesse tuppa. Küll aga talle seda ei antud, kuna kohalolnud mu koordineeriva organisatsooni töötaja ütles kohe suurele toale osutades, et näed, siin on su tuba, sea end sisse (ta teadis, et olen ka tulemas). Noh, pole hullu, see pisike ruumike oli ka piisavalt nunnu ja kaks kuud, mil John siin meiega oli, oli see siiski väga mõnus.

Alguses tundus John päris asjaliku kujuna - suure kunstnikuna, kes filme teeb, ning muusikuna on tal virtuaalmaailmas terve suur hulk igasuguseid kodu- ja fännilehti ning tundus, et temaga saab tore olema. Mis aga kohe silma paistis, oli tema ülimalt flirtiv ja enesekeskne olek, mis läks isegi nii kaugele, et meie esimesel "kodukoosolekul", kus õppisime üksteit rohkem tundma ja panime majareeglid paika, andis ta meile üsna selgelt märku, et oleme tema voodisse igal ajal oodatud. Ilma naljata. Õnneks mul rohkem temaga pikemaks ajaks kokkupuuteid polnud, kuna läksin oma mid-term koolitusele ning hiljem kaheks nädalaks puhkusele ära.

Kui pärast lihavõtteid tagasi Murciasse jõudsin, tundsin mingit konflikti Johni ja Alenka vahel ning ütlesin veel viimasele, et jätke mind sellest välja, mul pole poisiga mingit kala. Küll aga pidin varsti oma sõnu sööma. Pesemata nõud ja tema riideid täis pesumasin (seda pesupesemist tegi ta ikka säästlikult 4-5 korda nädalas, ikka kolm-neli särki korraga) olid üha tihedam nähtus. Hiljem suure surmaga lõpuks kuivama pandud riided okupeerisid kolmeks päevaks meie köögi kõrval oleva pisikesese rõdu ääres olevad pesunöörid ära nii, et keegi teine neid kasutada ei saanud - kõik see võttis mul ikka harja punaseks küll. Alguses mõtlesime, et kutil kiire elu (nagu meil poleks) ja aeg-ajalt kõigil juhtub, kuid kui sellised asjad stabiilseks muutusid, oli selge, et nii asjad jätkuda ei saa.

Pean siinkohal mainima, et ka mina pole maailma kõige suurem puhtusefriik, kuid olen oma ühikas elamise aastatel lõpuks õppinud austama ühiseid pindu ning neid korras hoidma. Vahet pole, milline on isiklik ruum, ole seal selline põrsas nagu soovid, aga elutuba ja köök olgu elatavas olekus. Johnil oli isegi eraldi pisike vannituba. Ma ei taha ettegi kujutada, mis verevalamine siis lahti oleks läinud, kui me kõik oleksime neljakesi ühte vannituba jaganud.

Vahepeal oli aeg, kus Valentinal oli mitu nädalat sõbranna külas, Johnile tuli sõbranna külla ning kui mu õde Austraaliast Murciasse saabus, oli meid korteris kokku seitse inimest! Sel puhul tegime püsiasukatega jällegi perekoosoleku ning rääkisime järjekordselt läbi asjaolud, et nüüd, kui meid on majas seitse, ei saa jätta nõusid pesemata, kuna teised inimesed reaalselt ei saa süüa teha, ja riideid masinasse, kuna kõik tahavad seda kasutada. John oli üritanud sellest hilisõhtusest koosviibimisest kõrvale puigelda oma teatraalse "sa-ei-kujuta-ette-kui-raske-on-filmitegija-elu"-vabandustega, aga lõpuks saime ta siiski kampa - oli tema tegelikult ju meie koosviibimise põhjus. Paar päeva hiljem tuli välja, et kasu polnud sellest karvavõrdki ning kirjutasin talle pika kurja kirja, mis seletas järjekordselt lahti kooselamise põhitõed ning mainis ka seda, et austus on kahepoolne - kuidas saame meie teda austada kui tema sama ei tee? Järgmisel hommikul olid nõud pestud ning paar müstiliselt pikka aega kadunud tassi ja kaussi jälle tagasi.

Pärast seda me enam ei rääkinud ning mul oli selle üle ainult hea meel, kuna meie senised vestlused olid enam-vähem ainult ümber tema keerelnud - tema kunstnikuelust, kuidas ta on pidevas loomingulises protsessis, kuidas ta tunnetab ja töötab pidevalt erinevate energiatega ja seda kõike nii ennastteadval moel. Aga kuidas läheb sind ümbritsevatel inimestel? Alenka ütles hiljem, et Johnil polnud selle kahe kuu jooksul aimu ka sellisest pisikesest, aga olulisest asjast, et kust ta pärit on (Alenka siis), sest poiss lihtsalt ei küsinud seda.

Kaks õhtut enne Johni lahkumist (mida me kõik juba kannatamatult ootasime) tuli meil majas suur tüli. Ilma liialdamata ütlen, et ma pole elusees mitte ühegi korterinaabriga niimoodi kakelnud kui tol õhtul Johniga.

Kogu jama sai alguse sellest, kui Valentina ning Alenka võtsid ette meie köögiseinal asuva paberi, kuhu panime kirja kõik majapidamisega seotud ostud - pesuvahendid ja muu kraam, nagu ikka. Kui meie, tüdrukud, olime kahe kuu jooksul ostnud 5-6 euro eest, oli tema panus umbes üks euro. Võib-olla tuleb nüüd pähe mõte, et mis selle mõne euro eest ikka kakelda, aga asi on põhimõttes. Ta tõi põhjenduseks, et peab elama väga kitsa eelarve peal, aga see on hülgemöla - vabatahtliku elu on samasugune sentide lugemine nagu keskmisel tudengil. Mis oli asja juures kõige naljakam, nagu pärast meie mentor välja tõi, oli see, et John oli omale vahepeal ostnud kõige uuema iPhone, rääkimata sellest, et kõik muud tehnikavidinad olid tal samuti väga uued. Ja nüüd ei jätku tal raha, et meiega arved ära klaarida?!

Mis seal ikka. Esimene sõnavahetus Johni ja Alenka vahel läks üle karjumiseks (mängu tulid peale tühiste põrandapesuvahendite ka kõik seni välja ütlemata jäänud asjad) ning lõppes sellega, et John ütles viimasele, et ei taha enam ühtegi sõna tüdruku suust kuulda. Olin kogu seda jagelust tükk aega ukse taga pealt kuulanud ning astusin vahele, kuna tundsin, et asjad võivad hullemaks minna. Johni puhul on tegu inimesega, kes kellegagi vaieldes sõidab oma oponendist ilma mingisuguse austuseta nagu teerulliga üle, pidevalt pläkutades ning mitte lastes teisel rääkida. Seda jäledust sain minagi tunda, kui Alenka köögist välja tormas ning ma pärima hakkasin, et mis kuradi värk nüüd lahti on. Küsisin siis, et kas ta sai mu kirja, mille peale tegi John suured silmad ning küsis siis: "Mis kirja?" Polnud mingit võimalust, et ta seda kätte poleks saanud (seda kinnitasid ka mu korterinaabrid, kes kirja ukse vahel näinud olid), kui just ta tüdruksõber seda enne ära polnud võtnud, mida ma üldse ei usu, kuna John jõudis tuppa enne teda. Hakkasin talle siis kultuurselt ja kannatlikult selgitama, miks mina ja Alenka temast vaimustuses pole, miks me tunneme, et ta meid ei austa (austus on talle väga oluline), mille peale ta lõpuks mulle peaaegu kallale kargas ja ütles, et sina, väike tüdruk, ei tule mulle sellised asju rääkima.
Kui talle selgitasin, et koos korterit jagades on asju, mida tuleb kõigil teha, näiteks koristamine, küsis ta mu käest, et kas tal on õrna aimu ka, mis ta minevik on.
?!??
Kas kellegi minevik on otseses seoses sellega, et oma nõud tuleb enda järel ära pesta? Minupoolest olgu ta või sinivereline - kedagi ei huvita, mis tal varasemalt juhtunud on ja see pole mingi põhjus, et siin, nüüd ja praegu, oma kohustustest kõrvale hiilida. Eriti kuna ta meie minevikust polnud kordagi huvitatud olnud. Miks peaks seda olema nüüd meie?

Ja võite vaid ette kujutada, kui raske see seletusprotsess oli. Olen kindel, et sügaval sisimas ta teadis, et mul on õigus, kuigi tema universumist veel suurm ego seda mingil juhul lubada ei lasknud. Seega kuna tal polnud mulle tegelikult mitte midagi vastu öelda, hakkas ta kommenteerima minu žeste, minu hääletooni ja kõnemaneeri. Väga olulised asjad tol hetkel muidugi. Hoidsin end niiväga tagasi, et talle mitte näkku karjuda, et ta on ebasiiras üliteatraalne peletis. Noh, eks lolliga vaidlema võib jäädagi ning targem annab lõpuks järele, eriti kuna John on 30-aastane ning mina teps mitte tema lapsehoidja. Tundsin ennast ülimalt rünnatuna ning kuna mul taoline minu silmis ebakultuurne vaidlemiskogemus puudub, lõppeski meie vaidlus sellega, et elutuppa jõudes hakkasin lihtsalt kogu selles nõmedast olukorrast nutma. Kuidas saab olla maailmas nii isekaid inimesi?

Paar minutit hiljem tuli elutuppa temagi, oma tavapärases "oh ma olen selline maailma naba" teatraalsust täis olekus, istus nagu muuseas laua taha hakkas oma "ülikitsa eelarvega" soetatud iPhonega mängima. Seda sisenemist hakkas muidugi ' kommenteerima Alenka, kes tundis, et selline käitumine on lihtsalt nõmeduse tipp. Nagu ta ise hiljem ütles: "Ta lihtsalt rahuldas ennast sinu pisarate kulul". Muidugi selline huumor Johni enda kulul ei tulnud kõne allagi, mispeale poiss püsti kargas ning Alenka peale karjus selliseid lauseid nagu "Arvad, et sa oled mingi suur naine nüüd?", laskmata Alenkal ühe sõnagagi ennast selgitada. Kui ta lõpuks Alenka jutu ajal lihtsalt laulma hakkas, segasin vahele ja ütlesin, et selline austuse puudumisest nõretav käitumine ei ole kohe üldse täiskasvanule kohale ning tegelikult ei peaks mina praegu üldse selliseid elementaarseid asju selgitama, kuna ma pole su lapsehoidja, mille peale John püsti tõusis ja teatraalse väljumise tegi. Ilma uksepauguta küll.

Järgmisel päeval saime ta käest sõnumi, et ta on endiselt avatud "täiskasvanulikule arutelule" ning et ta ei soovi selliste energiatega siit lahkuda. "Nende asjade, mille kohta ma ütlesin valesti, osas usun, et juba vabandasin", mille peale tuli Alenka poolt kõike kokku võttev vastus, et üks asi on see, mida sa mõtled, et teed, ning teine see, mida teed päriselt, sest noh, muidugi ta ei olnud vabandanud. Mitte ühelgi korral nende kahe kuu jooksul.
Tema arusaam "täiskasvanulikust arutelust", mis hõlmab endas pidevat vahelesegamist ning ainult ise rääkimist, ei lähe kokku minu omaga ning seda ma talle ka ütlesin. Seega oligi kõik.

Sellele järgnenud päeval läks ta ära, lõpuks ometi. Töölt koju jõudes tulid mulle vastu üliärritunud Alenka ja Valentina, kes mulle Johni-järgses majapidamises tuuri tegid. Poiss oli endast maha jätnud suure kastitäie prügi, milles oli ka päris arvestatav sipelgafarm, samuti olid ta tuba ja vannituba samamoodi koristamata. Kõige halvema üllatuse leidsime tema toast seina sisse ehitatud riidekapist, kust tuli hallitusehaisu ning kust Alenka tõmbas maha suure hulga tapeeti, mille alt paljastus väga suurejooneline hallitusekasvandus. Enne Johni polnud seal toas keegi elanud ning selline kogus ei saanud kohe päris kindlasti ainult kahe kuuga tekkida, seega pidi see olemas olema juba enne tema tulekut. Miks ta kaks kuud sellest kellelegi teada ei andud ja pidevalt vaid viirukeid põletas, sest hais oli jube, jääb vist igavesti saladuseks. Pesime äädika-soodalahusega suurema räpa maha, aga nüüd on minu asi veel see hais sealt välja saada. Tundub, et teepuuõlilahusega pritsimine aitab, aga on kellelgi äkki veel ideid?

See aeg Johniga õpetas mulle vaatamata oma negatiivsusele palju. Mina tulevase pärimusmuusikuna pean end ka mingitmoodi kunstnikuks, kuid mul ei tule pähegi seda pidevalt maailmale kuulutada. Nüüd ma tean ka, miks ma seda ka kunagi tegema ei hakka. Õppetunnid olidki pigem sarjast "Selline inimene ma olla ei taha", mis pikemas perspektiivis on ju igati positiivne. Jah, ka mina tegin kogu selles olukorras vigu ja ma ei eita seda. Igatahes oli mul hea ka Johni vigadest õppida. Sest mida muud me siin teeksimegi, kui me pidevalt edasi ei areneks?

Usun, et vaatamata püüdlustele ja tahtmisele endast uuele keskkonnale mingi muutus maha jätta, ei soovi tegelikult mitte keegi, et see mälestus taoline oleks. Mina küll mitte.

Luban, et järgmine postitus tuleb pealkirjaga "Elu (väga) ilus", sest tegelikult nii on. Rääkimata on veel sellest, kuidas mu hull perekond Hispaanias käis, Cucurumillo ülinunnust igapäevaelust vaatamata sellele, et kasvatajatel mingi ussipesa on, minu püüdlustest mu uue jalgratta seljas Hispaania liikluses ellu jääda ja paljust muust. 

Mul on palju, mille üle olen väga tänulik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar