14. veebruar 2016

Klaarime postitusvõlgu! vol 3 - 4.01.2016 Toledo

Olin Madridis juba omajagu olnud, kui mulle tuli meelde ühe Cucurumillos käiva lapse isa kunagine soovitus Toledosse minna - pidi ilus olema. Algne plaan oli minna kohe paariks päevaks, aga et ma Couchsurfingu abil endale öömaja ei leidnud ja teised ütlesid, et nii kauaks polegi vaja minna, otsustasin päevase väljasõidu kasuks. 

Hommikune Madrid oli lausa tormine ja korraks tekkis metroopeatusesse jalutades kahtlus, kas üldse reis ette võtta. Aga samas, millal siis veel? Ja plaan oli järgmisel päeval juba tagasi Murciasse seigelda. 

Toledosse kohale  jõudes oli seal umbes sarnane ilm - tuul ähvardas õhku lennutada ning vihma sabises samuti vahelduva eduga päris kenasti. Mul ei olnud õrna aimugi, kuhu minna või mida teha. Õigupoolest oligi see üks neist vähestest reisidest, kus ma lihtsalt lähen kohale ja vaatan, mis saama hakkab. Bussijaamas nägin, et ohhoo, seal kaugemal künka otsas paistab vanalinn. Hakkasingi sinnapoole astuma ning möödusin ka ühest turismiinfoputkast, kust lõpuks kaardi sain. Vaatasin seda ühel pargipingil istudes natuke aega, tõmbasin paarile põnevamale kohale ringid ümber ja hakkasin siis astuma.

Minu kõige lemmikum meetod, kuidas võõras kohas seigelda, on vana hea hulkumine, abiks vaist, mis mind õnneks pole väga hullusti hätta jätnud. Seega läksin vanalinnaväravatest sisse, võtsin esimese tänava ette ja hakkasin avastama. Toledo vanalinna puhul on ilma kaardita aga päris keeruline läbi ajada ning pärast seda, kui jõudsin natukese aja pärast samasse kohta tagasi, kust ma alustanud olin, mõistsin, et selles tänavarägastikus reaalselt edasi liikumiseks on mul vaja natuke teada ka, kuhu suunas minna. Teine asi, mis teeb vanalinnas liikumise eriti põnevaks, on maastik - ikka künkast üles ja künkast alla ning vahepeal üsnagi väsitavalt. Vahest oligi hea, et ma praegu tulin, kuna 40 kuumakraadiga poleks selline rühkimine sugugi tore olnud. Muidu vanalinn oli äge! Selline natuke süngetes toonides ja imekitsaste tontlike tänavatega.

Toledo vanalinnas on jube palju kirikuid, paljud neist endised mošeed, mis hiljem kristlikeks pühakodadeks ümber ehitatud. Ühte sellisesse ma vihma eest peitu läksingi. Sisse ma ei saanud, kuna tuli välja, et nad soovivad piletiraha, mis oli kunagise kiriku vaatamise eest minu jaoks natuke liiga krõbe, kuigi mõistan, et kuidagi peavad nad ju kogu seda ajalugu ka säilitama. Kuid siis nägin uut silti, mis ütles, et on võimalik osta kaheksa euro eest käepael, mis annab sissepääsu kuute kirikusse. Kuna ilm oli vihmane, mõtlesingi, et okei, hakkan üheks päevaks palveränduriks. Ja see oli seda väärt! Mittereligioosse inimesena meeldib mulle ikka vahest mööda kirikuid ja muid pühakodasid kultuurselt kolada ja arhitektuuri uudistada.

Kui kõik kirikud nähtud, kõndisin kaardi abil teisele poole vanalinna ning ohhohohhooo, kui ilus seal oli! Kaks vana silda peaaegu et üksteise kõrval jõge ületamas ning mäed. Lihtsalt hingemattev! Turnisin natukene mingisugustel vanadel varemetel, seejärel läksin üle ühe silla teisele poole jõge ning tulin tagasi teise kaudu. Vihm jäi ka üle.

Bussijaama tagasi jõudes olin surmväsinud ja lühikese teekonna Madridi ma lihtsalt magasin. Pealinnas sadas taas nagu oavarrest, ilmselt läks kogu Toledo vihm sinna edasi. Oehjah. Aga olin rahul, väga rahul.




















See jesuiitide kirik oli mu kõige lemmikum, kuna selle kahest tornist avanesid kõige ägedamad vaated.

Ning seal oli väike kabel pühade kontidega - mis veel vaja on?




Cervantes. Tänu talle on mul nüüd Don Quijote'i raamat.











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar