14. veebruar 2016

Klaarime postitusvõlgu! vol 2 - Madrid

Aastavahetus Hispaania pealinnas Madridis tundus piisavalt ägeda mõttena selle asemel, et niisama Murcias konutada, lisaks oli mul seal juba tuttavgi ees - Eneli, kellega laulsin kunagi mitu aastat üle-eestilises neidudekooris "Leelo" (laul ühendab!). Hetkel on ta pealinnas aga EVSi raames vabatahtlik ning oli väga tore teda jälle näha.

30. detsember 2015, kell on 6:00. Seisan külmetades oma kodu kõrval suure tänava ääres asuvas trammipeatuses ja ootan oma Blablacari juhti, et Madridi poole teele asuda. Kõik on nii harjumatult vaikne - harilikult on see tänav nagu üks suur autodest koosnev sipelgapesa, nüüd aga pole näha peaaegu kedagi. Viis minutit hiljem saabub pisike valge kaubik sümpaatse vanahärraga ning pärast tervitusi ning minu rutiinse "Vabandan, mu hispaania keel pole nii hea" ning sellele järgnenud temapoolse naerupahvaku ning "No pasa nada!" saatel hakkasimegi sõitma.

Härra ütles, et mingid kaks neidu olid veel reisi broneerinud, kuid viimasel minutil alt ära hüpanud, seega olimegi ainult kahekesi. Sõit kulges kenasti. Peatusime kaks korda ning esimeses baaris, kus olid ainult mehed, tegi mu autojuht mullegi kohvi välja. Teises peatuses, mis oli kusagil keset Castilla-La Manchat, ei hakanud ma aga autost välja ronimagi, kuna maa oli härmas (pagana Kesk-Hispaanias!) ja lihtsalt NII KÜLM OLI. Aga nägin ära päikesetõusu, mis lageda maa ja tuulegeneraatoritega oli väga kena.

Lõpuks Madridi jõudnud, jätsin kesklinna liiklustohuvabohus oma toreda autojuhiga hüvasti ning hakkasin Enelit ootama. Ilm oli mu harjumuspärasele Murcia päikesepaistele küll risti vastupidine - päikest ei olnud, tuul oli kõle ja natuke tibas vihmagi. Väga glamuurne. Kaua ma õnneks üksi passima ei pidanudki ning pärast kiiret hommikusööki, väikest pläkutamist ja käiku turismiinfopunkti, kust ma omale linna kaardi sain, jooksis Eneli jälle edasi asju ajama ning mul oli võimalik paar tundi iseseisvalt kesklinna uudistada.

Hiigelsuurde Retiro parki jõudes tuli mulle korraks väsimus peale, seega istusin korraks maha ja kuulasin üht akordioni mängitvat vanahärrat, kes vähemalt selle poole tunni jooksul, mis ma seal istusin, ainult valsse mängis. Ilmselt oli see selline "Variatsioonid teema järgi" haltuura, kuna üht ja sama valsimeloodiat sai ikka igasuguses võtmes kuulda. Aga tore vana oli!

Peale kontserdi nautimise oli põnev veel inimesi jälgida ning mustlaste eest proovida hoiduda. Nimelt on laialt levinud pettus, millega puutusin kokku ka Granadas ja omal ajal Pariisis, kus suvaline mustlastädi annab sulle pealtnäha tasuta miskisuguse rosmariinioksakese, seejärel su käejooni loeb ("Oooh, nii palju õnne on sul, ja saad viis last ja kohtud oma elu armastusega!") ning siis paarkümmend eurot selle eest kasseerida üritab. Kui ei maksa, saad needuse kaela. Ma olen oma reisidel juba piisavalt selliseid nöörimisi näinud ja kõige targem on neid lihtsalt ignoreerida. Nii hästi ei läinud aga ühel USAst pärit paarikesel, kes oma kaamera akude vahetamiseks korraks minu kõrvale istus. Nagu naksti oli kohal üks järjekordne rosmariinitädi ning et turistiproua ilmselt ei teadnu millega tegu, sai ta oma ülepaisutatult õnne täis ennustuse teada ning enne tädi ära ei läinud, kui abikaasa talle lõpuks paar eurot andis.

Hiljem jalutasin mööda parki ringi, kuulates erinevaid tänavamuusikuid, imetledes ägedaid ehitisi (Klaaspalee oli täitsa uhke) ning niisama melu nautides. Lõpuks jõudsin välja vanade raamatute kirbuturule. Kas ma sealt ka mingi saagiga lahkusin, saab hiljem teada.

Hiljem sain taas Eneliga kokku, seda siis ühe maja kõrval, mille sein oli nagu elav aed - lilled, sammal, mida kõike. Seejärel jooksime mööda optikapoode ringi, et talle kontaktläätsi leida, ning sõitsime hiljem umbes nelikümmend minutit bussiga, et koju jõuda. Õhtuks läksime aga  jällegi linna. Jooksime viimasel minutil kuulsasse Reina Sofia muuseumisse (enne sulgemist saab tasuta) ning käisime vaatamas Picasso "Guernicat" - minu sisemine kunstikriitik sattus üksjagu segadusse ja ei osanud selle kohta kohe üldse midagi asjalikku öelda. Pärast seda kultuurielamust läksime ühte baari, kus kõik menüüs olevad võileivakesed olid tol päeval üks euro. Head isu!

Tegelikult oli Enelil plaan minna Madridi keskväljakule Puerta del Sol'ile "uusaasta peaproovi" vaatama. Seal on nimelt üks kell, mis keskööl 12 lööb ning iga selle löögi ajal tuleb üks viinamari nahka pista - pidi õnne tooma. Meie kombe - uusaastaööl seitse korda süüa - kõrval on see ikka üsna lahja... Igatahes kantakse neid kellalööke televisiooni vahendusel igasse kodusse üle ning selleks, et kõik kenasti laabuks, oli 30ndal ette nähtud peaproov. "Päris aastavahetusel pole mõtet minna, rahvast on üüülipalju!" öeldi mulle. Sel ajal aga, kui me Eneliga võileibu sisse ajasime ja keskööni oli veel üksjagu aega, tuli sõnum, et Puerta del Sol on vaatamata sellele, et tegu on kõigest peaprooviga, rahvast puupüsti täis ja rohkem inimesi sinna lihtsalt ei lasta.

31. detsember, aasta viimane päev, algas rahulikult. Käisime hommikupoole poes end õhtuks varustamas, kuna vaja oli midagi hamba alla vaadata ning kõige tähtsamad - viinamarjad - olid meil veel samuti puudu. Oli naljakas näha, kuidas sellest "õnneviinamarjandusest" on terve äri tehtud - neid leidus kaheteistkümne kaupa nii tillukeste konservide kui ebaviinamarjalike viinamarjakujulisete kommidena.

Õhtul tegime palju süüa, vaatasime patriootlikult ETV uusaastaprogrammi ning mõni tund enne keskööd läksime ühtede teiste pealinnas EVSi vabatahtlike poole. Kogu see sealne seltskond oli ikka nii-nii äge! Kesköine viinamarjasöömine koos kellalöökidega läks kehva internetiühenduse tõttu vett vedama, aga ei ole hullu - ega need sellepärast söömata jäänud ja vaadates seda viinamarjade kogust, mis ära söödud sai, võib öelda, et õnne jätkub nüüd küll ja rohkemgi veel.

Tantsu ja tralli täis öö lõppes hommikul uue aasta päikesetõusu imetlemisega Seitsme Tissi mägedel (mägi on liiga suurelt öeldud, küngas kõlab tõesemalt), pärast mida kõmpisid vaprad pidulised mina, Eneli, Eneli austrialannast korterinaaber Elisabeth ning poola neiu Lidia, kelle elamine oli tegelikult veel kaugemal, vapralt pikka maad kodu poole. Jaksasime Lidiaga veel paar tükki minu rohelist kooki ära süüa enne kui kella kümne paiku uni meidki maha murdis.

1. jaanuar mööduski rahulikult kodus kulgedes ja uusaastalubadusi kirja pannes. Neid hetkel selle postituse kirjutamise ajal uuesti lugedes tahaks juba praegu häbist maa alla vajuda - küll mu ettekujutus mu järjekindlusest oli tol päeval ikka erakordselt naiivne.
Mõned näited juba eos hukule määratud (ja oleme ausad - juba tegelikult teise ilma läinud) lubadustest:
"Lükkan äratuse edasi ainult ühe korra!" Mis mul küll arus oli?!
"Blogin kord nädalas" Hahahhaa, hea nali, sest nagu näha, ei andund see lubadus selle blogi stabiilsemale täitumisele küll palju juurde.
"Jõuan tööle/kooli õigeaegselt" Senikaua, kuni siin elan - võimatu missioon.
"Kirjutan detsembriks valmis seminaritöö" Ääääh, aega on.
"USALDAN ELU ja lasen asjadel minna nii nagu nad lähevad, avatud südamega!" Kõikidest lubadustest äkki kõige raskemgi...
Eks neid lubadusi oli veel, aga ei hakka siinkohal oma marki rohkem täis tegema.

Madridis olin veel kolm päeva, millest ühel käisin päevasel väljasõidul Toledos, sellest aga hiljem. Sain veel palju linna näha, enamiku sellest ajast siiski vihmasena, kuid mis see väike vesi ikka teeb. Niikuinii ei saja Murcias peaaegu kunagi, olengi juba liiga ära hellitatud.

Ühel päeval käisimegi Eneli ja Lidiaga mööda linna kolamas. Puerta del Solile keeldusid mõlemad neiud kategooriliselt minemast ja vist oli ka hea mõte - eemalt seda nähes oli selline tunne, nagu seal toimuks laulupidu või mõni taolise mastaabiga massiüritus. Keset päeva. Suurlinna rõõmud! Küll aga oli palju rahulikum teises linnaosas Lavapiésis, kus ühtede suurte uste taga peitus ka väga äge skvotitud majalahmakas, mida uudistamas käisime.

Veel tegime "turupäeva", mille raames sai nähtud Eneli kodu lähedal asuv igapühapäevane turg, kus müüjad oma hiiglaslike puuviljalettide taga entusiastlikult valju häälega oma kaupa reklaamivad. Ning oo, see koht oli taimetoitlase unistus! Kilo avokaadosid üks euro, viis kilo apelsine kaks eurot - need olid vaid murdosa kõikvõimalikest pakkumistest. Hiljem läksime linna ning uudistasime ringi hiiglaslikul Rastro turul, mis võttis enda alla väga suure hulga tänavaid. Leida võis taas kõike nööpnõelast antiiksete kummutiteni.

Tagasi Murciasse läksin 5. jaanuaril ning tegin endale jõulukingituse - tulin tagasi rongiga, mis nii viimasel minutil oli kaks korda sama kallis kui reis Blablacariga. Aga see oli seda nii väärt! Millegipärast on autosõit mööda kiirteid aknast välja vaatamise osas üliigav, samas kui rong läheb risti läbi looduse ja vanade mahajäetud külade, lisaboonuseks palju ruumi.
Ülimõnus!



Ringkäik Retiro pargis


Klaaspalee...


... ja selles olnud eriti sügavamõtteline rippuvate kontide väljapanek.



Raamatuturg!

Nagu näha, oli ruumi teistes keeltes kirjandusele. Seda kõnealust kodundusraamatut ma endale küll ei soetanud, kuid äkki leiab siit väljavõttest midagi, mida kõrva taha panna!

Ja see on minu saak! Enam hispaanlaslikumaks minna ei saa... Ja ainult üks euro! Tegelikult oli mu piinlike uusaastalubaduste hulgas ka see, et loen selle raamatu siin olles originaalkeeles ka läbi... vamos a ver.

Tore taimesein

Õnne"viinamarjad"

Põhjala neiud aastavahetusel - mina ja Eneli

Linnas tiirutades sattusime väga juhuslikult ühest apteegist siseturule, kus oli lisaks ostlemisele ka lugematullt palju võimalusi baaris maha istuda. Pildilolev kitarr oliiviõlianumast oli just ühest sellisest leitud.


Lavapiési värvides!


See skvott oma kunsti ja aiakesega oli nii äge, et väärib eraldi seeriat: 













(Seeria läbi!) Pildil Atocha rongijaam, kus aastal 2004 toimusid rongiplahvatused ning mille kaudu Eneli iga päev tööl käib. Seda rünnakut meenutavad täna jaama kõrval kaks kõhedusttekitavat hiiglaslikku lapsepea kuju. Murcia rongi peale sai ka siit.

Rongi oodates sai hiiglaslikus jaamahoones ringi uudistada ja ennäe, keda kõike kohata võib!
Aga hüva, pikk jutt on nigel jutt ning selle lõpetuseks üks ebakaine apelsinimahl.
PS! Aitäh Enelile pilte jagamast! Needsamused parema kvaliteediga on tema tehtud :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar