12. veebruar 2016

Klaarime postitusvõlgu! - 29.12.2015 Alicante

Ühel päeval, üsna enne aastavahetust, tuli mul ja mu USAst pärit sõbrannal Rebeccal plaan mingi vahva reis ette võtta. Eks selle krõbisevaga oli nagu oli (kuulõpu värk), seega kusagile eriti kaugele minna väga ei saanudki. Meil Eestis öeldakse, et enne seda, kui Pariisi lähed, käi ära Nuustakul. Aastavahetus oli mul niikuinii plaanis uhkes pealinnas Madridis veeta ning Murcia lähedal asuvas linnakeses Alicantes, mille kohta teadsin ainult seda, et seal lennujaam ja meri asuvad, polnud ma pikemalt käinud. Tundus nagu hea mõte, et üheks päevaks korra Murciast välja saada.

29. detsembri hommikune üsnagi pilvine Murcia ei olnud just väga julgustav, aga lootsime, et vast kaheksakümmend kilomeetrit põhja pool on lugu teine. Edasi-tagasi bussipilet oli aga olemas ja reis võis alata. Õnneks aga polnud meie hirmudel mingit põhjust - Alicantes säras päike nagu ühele mereäärsele pisut likutud-lakutud turistikuurortlinnale kohane! Kõrghooaja puudumine aga ei hoidnud eemal turiste, kuna pidevalt oli kuulda inglise keelt. Hiljem rannal peesitades tuli meiega rääkima ka üks šotlane - sain temalt plusspunkte selle eest, et ta aktsenti kuuldes suutsin ära arvata, kust ta pärit on, heee.

Muidu aga kolasime mööda linna ringi, ikka kõrgemale ja kõrgemale. Keset linna on nimelt üks mägi, mille tipus on loss, ja sinna me lõpuks jõuda plaanisimegi. Teepeal jõudsime ka täiesti juhuslikult Alicante Veemuusemumisse, kus sai mööda kunagisi maa-aluseid veehoidlaid käia. Kujutan ette, et nendes koobastes oleks päris äge mõni kontsert maha pidada - mõnus kirikule omane akustika oli nendes.

Pärast suuremat sorti ronimist jõudsime väsinute, aga õnnelikena tippu ja nägime, et lossi saab täitsa muidu sisse. Rõõm oli suur ning pärast väikest tortilla de patatasega veedetud lõunapausi kohalikus kohvikus asusime ringi vaatama. Palju oli toredaid pisikesi urkaid ning vaated olid muidugi kõige lummavamad, eriti need, mis olid mere poole - peaaegu polnud arugi saada, kust lõppeb meri, kust algab taevas.

Otsustasime, et proovime jõuda 17:00 Murciasse väljuvale bussile. Jaamas tuli aga välja, et sellisel kellaajal saab sõita vaid nädalavahetustel. Ei ole hullu - läksime bussijaamast üle tee asuvasse kohvikusse ning lõime seal järgmise tortilla de patatase ja paari võileiva seltsis aega surnuks. Väga tore oli kusjuures järjekordselt näha, kuidas siinne pensionäride kogukond oskab oma aega sotsiaalselt veeta - peaaegu kõik lauad olid täis vanu härrasid, kes mängisid doominot. Nii vahva!

Järgmine buss läks 18:00. 17:52 bussijuhile oma vabalt valitud ajaga tagasisõidupiletit näidates ütles too aga, et peame pileti ümber vahetama, kuna sellel polnud ajaliselt kirjas, et just praegusele bussile tulla tahame. See oli meie jaoks midagi uut, kuna siiamaani pole vaja läinud, et nn. "open-return" piletiga peab ikkagi kassas omakorda veel jändama - milline aja- ja paberiraiskamine! Panime siis täie auruga esimese ettejuhtuva kassani, kust saadeti meid edasi teisele korrusele järgmisesse kassasse, mille ees oli aga... pikk järjekord. Hüva, otse loomulikult me sellele bussile ei jõudnud, seega saime uueks kellaajaks 19:00. Istusime siis bussijaamas ja lihtsalt naersime - mida muud ikka teha?

Mul oli plaan osta Alicantest ööbussipilet Murciast Madridi juba samaks ööks ning kui kassast selle kohta uurisin, sain teada, et kohti enam polegi. Ega ma tegelikult väga Blablacariga minna ei soovinud, kuna see oleks olnud mu esimene reis üksinda ja mu keeleoskus... Noh, väljavaade, kus mul tuleb neli tundi mingi hispaanlasega piinlikult naeratades reisida, ei tundunud just kõige kütkestavam. Nüüd aga ei jäänud muud üle, kuna olin juba oma Madridis elavale sõbrantsile Enelile, kes mulle öömaja lubas anda, juba öelnud, et tulen 30ndal. Õnnekombel sõitiski üks vanahärra kell 6:00 Murciast pealinna poole ja endamisi ohates ostsin reisi ära - elu on seiklus, no mis sa ära teed!

Tagasi Murciasse jõudsime kella 20 paiku hea tujuga ja endiselt meie bussiõnne üle irvitades.



























Imearmas Rebecca ja mina







Minu esimene katsetus panoraamfoto tegemisega... mu telefonikaamera on selleks ikka natuke liiga nigel.


Detsembris randa - pole probleemi! Oli ka inimesi, kes reaalselt ujusid. Ma ei saanud isegi varbaid vette aetud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar