8. veebruar 2016

Hispaanias pole igav!

Eelmine töönädal oli kõike muud kui igav. Viimases posituses mainitud täihoiatus võttis Cucurumillos aga peaaegu et epideemilised mõõtmed - teisipäeval puudus peale paari lapse koolist nende tõttu ka üks kasvataja, kolmapäeval aga olid juba kõigil mu töökaaslastel mütsid peas, et neid mitte rohkem levitada, ning lapsi puudus juba neli. Adriana avas samal päeval ka “juuksurisalongi”, ehk siis võttis kõik kohalolnud lapsed ette ning leidis soovimatud külalised neist veel kolmel. Mina pääsesin läbivaatuselt ühe surnud tinguga, mille puhul ma siiski usun, et tegu oli kõigest kõõmatükiga (mitte et mul sellega hull probleem oleks, aga kui mul aeg-ajalt veetarbimine unarusse jääb, on seda kohe näha).


Igatahes otsustasin enda ja oma töökaaslaste närvide rahustamiseks apteegist siiski mingisuguse “täiravimi” otsida ja kuuri läbi teha, igaks juhuks. Pean mainima, et mul pole mitte kunagi varem täisid olnud, seega ootasin põnevusega, et mis nüüd saab. Enne seda aga läksin meie haldjast ristiema Noemiga taas arsti juurde, et näha, kuidas mu keskkõrvapõletikul pärast antibiootikumikuuri läheb. Alati rõõmsameelne tohtrihärra Zapata andis teada, et põletik on läinud, aga parema kõrva trummikile on pisut kahjustada saanud ja vajab veel veidi aega, et paraneda. See selgitas asjaolu, miks ma viimasel ajal igasugu helisid ja muusikat nii imelike eriefektidega kuulen. Aga tore teada! Saatis meid veel apteeki mereveesprei järgi, et nohust lahti saaks, ja oligi kõik.


Pärast arstilkäiku jätsin Noemiga hüvasti ning hakkasin otsima apteeki, mis oleks lahti  (paganase siestaaeg)! Õnneks ühe ma ka leidsin - ilmselt ei saa riskida sellega, et inimesed liigse puhkamise tõttu arstiabist ilma jäävad. Müüjaks oli üks jube tore onu, kes kannatlikult kuulas mu hispaaniakeelse purssimise ära. Õnneks. Mul oli nimelt palju erinõudmisi alates arvesoovist lõpetades sellega, et needsamad arved kahe ostetud asja eest peavad olema eraldi ja seda kõik kindlustuse jaoks. Pean mainima, et mu siinne Cigna vabatahtlikukindlustus on ikka üle prahi ja teeb haige olemisest tõelise naudingu - ilma mingi irooniata! Noemi polnud kindel, kas nad selle täitõrje ka kinni plekivad, aga proovida tasub.


Huh, sain igatahes terve arsenali, mis koosnes šampoonist, mingist vedelikust, dušimütsist ja täikammist - kogu täisvärk! - ning apteekrionu selgitas siis rahulikult, kuidas kogu seda kraami kasutada. Koju minnes panin esimese asjana kõik mu seljas olnud riided koos voodipesuga pesumasinasse 90-kraadisesse kuumusesse mõnulema, lisades juurde ka sortsu äädikat, nagu Tina oli soovitanud, ning hakkasin siis uurima, kuidas potentsiaalsetest puuküürnikest mu juustes lahti saab. Õnneks polnud see mingi tuumafüüsika - šampoon 15-ks minutiks pähe, rohke veega maha loputada ja asi vask, hiljem vajadusel kuivadesse juustesse seda veidrat vedelikku panna ning siis jälle maha loputada. Kuna juba esimene oli piisavalt jõhker keemiakompott, otsustasin vedelikuga katsetamise ära jätta.


Neljapäeval olid kaks õpsi jälle mütsidega platsis, kas ekstreemsete ennetusmeetodite tõttu või tahtmatusest külalisi jagada, seda ma ei tea. Kolmandale oli antud käsk koju jääda, kuna tal olid jälle täid tekkinud - sain üsnagi temperamentsest telefonikõnest aru, et hea meelega ta seda uudist vastu ei võtnud (igati arusaadav). Mina aga kallasin omale hunniku teepuuõli juustesse ja lootsin parimat.
Päeva lõpus sain korralduse kõik oma Cucus kantud riided jälle äädikaga läbi keeta ning enda juuksed ära desinfitseerida - taas läks käiku täišampoon. Küll aga juhtus midagi veidrat - mul tekkis kaelale mingi… reaktsioon punnide ja punetuste näol, seega mõtlesin, et oi-oi, täid on suurest vihast vist juustest alla tulnud ja kaela järama hakanud. Ega ju mina teadnud, kas nad tegelikult niiviisi hammustavad või ei. Igatahes võtsin nüüd kasutusele selle veidra vedeliku, mis haises kusjuures nagu küünelakieemaldi, ja kallasin seda endale pähe ja lootsin, et kutsumata külalised enam mind ei häiri.


Õhtul võtsin ette käigu ühte mu kodu lähedal asuvasse ülitoredasse ökopoodi, mida peab ühe Cucus käiva poisi pere. Nimelt oli üks ema hankinud sealt mingi hüperökomöko erinevatest eeterlikest õlidest koosnev sprei, mis pidada aitama täide eest kaitsta (kuna see täikeemia oli üle aastate esimene keemia, mida ma oma juustel kasutanud olen, mõtlesin, et parem lähen millegi rahulikuma peale üle). Poeperenaine aitas mul selle üles leida ja uuris siis hiljem, kui maksma läksin, et kas mul homseks kostüüm on olemas. Ilmselt oli mu segadust silmadest näha, sest korraga küsis ta, et kas ma ikka tean, et homme on Cucurumillos karnevalipäev. Noh, teadsin küll, olin seda kuulnud tänahommikuses hommikuringis, aga ma ei viinud otsi kokku, et kasvatajad peaksid sellest kuidagi eriliselt osa võtma ning keegi polnud mulle varem midagi öelnud ka.


Koju jõudes kirjutasin Cristinale, et uurida, mis värk on, ning oma mõningaseks õuduseks sain kinnituse, et tõepoolest, ka kasvatajatel on kostüümid. No miks ei võinud mulle sellest varem teada anda?! Vaatasin siis oma riidekapi üle ning kõige mõistlikum tundus end metshaldjaks teha  ning seda oli soovitanud ka poes töötav ema. Õnneks on mul palju lehvivaid kleite, millega pole hetkel küll väga midagi peale hakata, aga tean, et 30-kraadises kuumuses olen taas oma kleidiarmastuse üle väga tänulik. Seega rohelised sukkpüksid, valge suvekleit, Paola surnud jõulutähest kaksatud võrse võlukepikeseks ning plaan reede hommikul huertas leiduvatest kõrbetaimedest mingisugune pärga meenutav üllitis teha - eks ole näha, mis välja tuleb. Etteruttavalt võib öelda, et plaan töötas ning sidrunipuuokstest pärg tuli ka äge.

Sarjast "Miks ma armastan oma tööd?". Üks pisike kolmeaastane neiu, kes lihtsalt kogu aeg särab, tuli mulle ükskord joostes näitama üht pisikest pika kaelaga dinosaurust ja ütles õhinal: "Liisa, Liisa, vaata, selle dinosauruse kael on niiii pikk, et ulatub Kuule!!" Oeh, nunnumeeter...


Reede õhtul toimus mu korterinaabrite töökoha waldorflasteaia õpetaja käe all töötuba, kus meisterdasime vildist waldorf-stiilis talvehaldjakesi. Väga vahva oli taas käsitööd teha ning tulemusega jäin ka väga rahule. Miis sellest, et üks viltimisnõel õnnestus mul katki viltida (mu korterinaabril Inesil samuti!).


Laupäeval tuli mulle üllatuskülaline pealinnast - Madridis vabatahtlikuna töötav poola neiu Lidia, kellel oli pikem nädalavahetus ning kes arvas, et võiks siis ju lõunasse tulla. Mul plaane polnud, seega tundus mõte kohe eriti hea. Pärast kohustuslikku linnatuuri, mille kestel õnnestus meil ka katedraalis käia ning avastada kohti, kuhu minagi pole veel sattunud, avastasime Murcia karnevaliaegset ööelu - oli vahva. Eile, pühapäeval, käisime Alicantes ning meiega liitus ka Ines. Esimesest bussist jäime üsna napilt maha, seega otsustasime hoopis rongiga minna. Päike säras, ainult et jube tuuline oli, ning seega oli tegu mu elu kõige veidrama rannaskäiguga - kevad-sügismantel ja hunnik kampsuneid seljas ja varbad paljad. Lidia oli aga sillas, kuna Madridis võib merest vaid unistada.

Tagasi koju jõudsime üsna hilja ning avastasin, et olen oma hääle randa jätnud. Kõlasin nagu keegi käredahäälne pakk-päevas-suitsetaja. Noh, pole hullu.


Täna hommikul endiselt peaaegu hääletuna tööle jõudes tuli taas täie kolinaga päevakorda juba ammune arusaam, et Hispaanias igav ei hakka. Nimelt olid nädalavahetusel Cucurumillos käinud peale täide veel teistsugused kahejalgsed kutsumata külalised, kes akna eest võre maha olid kiskunud, sealtkaudu sisse tulnud ning endaga kaasa viinud kaks radiaatorit, suured šampoonipudelid, veekeedukannu, laste hambapasta ning suured lusikad ja kahvlid. Lisaks oli neile tundunud, et jube tore on laste riided mööda põrandat laiali ajada ning endast lihtsalt hull segadus maha jätta. Minu niigi väääääga õrn turvatunne läks veelgi õhemaks, sest mu töökoht oli mulle tundunud küll viimase kohana, kuhu keegi peaks tahtma sisse murda. Hommikuringis sellest vahejuhtumist rääkides aga ütles üks poiss nii armsalt, et kui Cucurumillo on katki, võime uue tema kodus avada.
Pääsesime lihtsalt, sest peale ülalmainitud asjade ei jäänud me suurt millestki rohkem ilma. Isegi arvutikõlarid olid alles. Aga jah, väga segased tunded on küll.


Mis veel on toimunud?


Möödunud esmaspäeval tegin järjekordselt inglise keele ringi ning meiega liitus üks uus laps, kelle ema siis ennast mulle tutvustas. Minul on vist aga endiselt harjumatu, et hispaanlased musitavad põskedele isegi siis, kui kohtuvad võõra inimesega. Sirutasingi automaatselt põhjalase kombel käe surumiseks välja ning lõpuks tuli sellest mõnevõrra kohmakas tutvustus, kus olid väga edukalt mõlema kultuuri elemendid samaaegselt esindatud.


Teisipäeval oli mul kohtumine mu mentoriga ning see oli täielikult hispaania keeles. Olen enda üle uhke, kuigi minevikuga on mul endiselt pisut nigelad suhted. Mentor ütles, et pole hullu - tulebki hetkes elada! Läksin mentorlusele hea tujuga, kuna päeval tööl oli ühe lapse sünnipäeva peetund ning tema superemme oli selleks puhuks meisterdanud lausa kaks kooki - üks tavaline apelsinikeeks ning teine jube hea sidrunikook.  Esimene kadus nagu mutiauku, kuid teine pisikestele niiväga peale ei läinud, mis tähendas, et kasvatajad said päris kenasti nautida.


Siis mingi aeg oli mul Cucus esimene muusikatund. 20le lapsele vanuses 2-5 ja hispaania keeles polegi seda väga lihtne teha, aga õnneks oli kohal ka Tina, kes mu aeg-ajalt tekkinud vigased laused ära parandas. Aga nii vahva oli! Äkki saab aasta lõpuks koori kokku.


Möödunud reede karnevalimeeleolu tipphetkeks oli pitsa, mille tegime ise kohapeal, mida tuli kolm plaaditäit ning mis kõik kohapeal ka nahka pandi. Kuna ilm väljas oli oma paarikümne soojakraadi ja päikesepaistega imeilus (ebanormaalne talv, nagu üks lapsevanem ütles), tassisime teiste kasvatajatega lauad hoovi ning sõime värske õhu käes. Veebruarikuus õues piknikku pidada ilma kuuma tee ja  paksu talvemantlita oli päris lahe kogemus.


Olime juba enam-vähem lõpetamas, kui korraga plärises uksekell, mis teatas esimeste lapsevanemate tulekust. Läksin siis neile vastu ning ühe pisikese neiu vanaisa suust kõlas tore “Hommmbreeee!”, kui ta hoovi astudes meie kostümeeritud pitsapidu nägi. Hombre tähendab hispaania keeles meest ning pärast Cristinaga konsulteerimist sain teada, et seda sõna kasutataksegi üllatuse väljendamiseks. Mida kõike ei õpi!

Mingi aeg arutasin Adrianaga lastele pandud limiitidest. See oli vist pärast seda, kui nägin, kuidas ta ühele isale väga rahulikult, kuid kindlameelselt selgeks tegi, et meil Cucus käivad asjad nii, et kui sulle midagi ei meeldi, tuleb seda ka öelda. Viisakalt, aga kindlalt. Igatahes arutasimegi siis, et me ju teame, et lapsel ei saa niisama piiritult ringi joosta, kuna see mõjub negatiivselt tema turvatundele. Adriana aga avardas mu silmaringi sellega, et rääkis, miks on turvatunne nii oluline. Nimelt on teooria, et kuna lapsel emakõhus on pidevalt füüsilised piirid ümber, siis sündides need kaovad ning tal on korraga liiga palju uut informatsiooni. Selleks aga ongi vaja ise piirid uuesti paika seada, et lapse turvatunne püsima jääks ning siis tasapisi neid piire maha võtma hakata, mida iseseisvamaks laps saab.
See on päris huvitav lähenemine.


Aga nüüd head ööd!


Talv!


Reedeti on meil "jagamispäevad", ehk siis iga laps võtab mingi mänguasja kaasa, mida siis teistele näidata ja jagada. Ühel pisikesel kolmeaastasel neiul oli selline äge käru veel ägedamate jänestega!



Ja minu talvehaldjake on nüüd mu toas tahvlil ja tuletab mulle meelde, et tegelikult on elu ilus.
Ahjaa, homme saab mul täpselt viis kuud täis. Peaaegu pool lõunamaa-ajast ongi läbi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar