31. jaanuar 2016

Kõik on uus jaanuarikuus

Kõigepealt... head uut aastat! Või siis seda käesolevat juba.

Neli, peaaegu viis kuud on siin möödas ning milline on seis? Hetkel üsna niru, kuna olen viimased kümme päeva võtnud antibiootikume ja võidelnud keskkõrvapõletikuga. Kogu jama sai alguse möödunud esmaspäeval, kui õhtul oli toas sama palju sooja kui sügavkülmas ning teisipäeva hommikul ärkasin üles päris jõhkra kurguvaluga. Kaks päeva õnnestuski mul möödunud nädalal tööl käia, kuna kolmapäevaks oli mu kurguvalu läinud hullemaks, sellele lisandus õhtul jõhker kõrvavalu. Reede varahommikul helistasin parema kõrva valu käes piineldes meie haldjast ristiemale ning läksime siis hiljem arsti juurde. Kusjuures, olen enda üle päris uhke – mul õnnestus väga vahvale tohtrihärrale ise hispaania keeles selgeks teha, mis mul viga on. Diagnoosiks pandud keskkõrvapõletik muidugi nii tore enam polnud ja esmaspäeval tööle naastes pani iga valjem heli või kilge mind võpatama. Nüüd, kümme päeva hiljem, on mul parem kõrv ikka veel pisut lukus ning antibiootikumide võtmine hakkab endast mu kehas siin-seal ka märku andma. Teisipäeval jälle arstile, eks ole näha, kuidas läheb.

Vuih, kui vastik on olla haige.

Mu töökaaslased ütlesid, et haige olemine on nii normaalne, eriti esimesel aastal. Ükskord Tinaga arutades ütlesin talle, et Eestis ei viidaks mingil juhul tatiseid lapsi lasteaeda, siin aga pole vanematel sellest sooja ega külma, ning tuli välja, et see ongi probleem – lapsed nakatavad üksteist ja ka meid, kasvatajaid. Lisaks veel see teooria, et mu immuunsüsteem pole harjunud igasuguste erinevate pisikutega ning lisada juurde veel kümme kuni viisteist kraadi kõikuv temperatuur.

Möödunud töönädala lõppu ilmestas ka veel asjaolu, et paaril lapsel olid jälle täid olnud ning nõnda mökerdasimegi end teepuuõliga kokku, panime juuksed kinni ja lootsime parimat (paistab, et  pääsesin!).

Kui aga tõbisus välja arvata, on elu lõunas nii tore. Kõige rõõmsamaks teeb mind see, et olen oma vahepealsest sisemisest hirmust kohalikus keeles rääkida jälle enam-vähem üle saanud, ning suudan oma inglise keelt mittekõnelevate töökaaslastega ka juba päris asjalikku juttu ajada, vanemate ja lastega muidugi samuti. Ning alati, kui soovin, on mul võimalus pikemalt Cucusse viiulit harjutama jääda, pean vaid võtme küsima. Möödunud nädalal ei mänginud ma pärast tööd mitte kordagi plaaniga oma kõrvu säästa, mille peale Adriana kolmapäeval uuris, et millal ma jälle harjutama hakkan – pärastlõunad koos paari üksiku kauemaks jäänud lapsega on kuidagi vaiksed...

Nüüdsest on meil iga paari nädala tagant kõikide siin olevate vabatahtlikega koosolek, mis viiakse läbi eranditult hispaania keeles, samuti on mul keele osas võimalus oma mugavustsoonist välja astuda igal kolmapäeval, sest just siis hakkan ma Cucurumillos läbi viima muusikatunde. Jess, lõpuks ometi saan ma teha seda, mida ma veits ikka oskan ka ja mida ma viimased kolm aastat Viljandis nühkinud olen (lisaks viiulile ka siis metoodika jms särkvärk).

Asjaolu, et ma ühtegi hispaaniakeelset lastelaulu peale „Drilo drilo cocodrilo“ ei tea, on heaks võimaluseks end maast lahti ajada ning materjali otsima hakata või muudmoodi loominguliselt läheneda. Näiteks võiks mõned lihtsamad laulumängud ära tõlkida ja neid tegema hakata. Arvan aga, et mul saab üsna lihtne olema (lihtne on muidugi suhteline...), kuna lapsi ma juba tean ning nemad mind ka. Eks kolmapäeval ole näha. Põnev on küll!

On olnud rahulik esimene kuu, välja arvatud paar päeva tagasi olnud pisike vahejuhtum, kui mul tööl olles emotsioonid väga vesiselt üle pea kokku lõid ning Adriana selle peale nii toredasti ütles, et see on täiesti okei – see pole sinu maa. Huvitav oli kusjuures asjaolu, et ta kasutas sõna „maa“, mitte „riik“, mis andis kogu ta jutule hoopis teistsuguse vaimse tasandi. Väga äge.

Aga nagu täna kommenteeris mu ema, kui temaga jälle skype kaudu vestlesin: „Pole sul seal häda midagi!“
Ega tegelikult polegi.  Sauna tahaks minna ainult. 

Homme tulevad pikemad positused mu vahepealsetest seiklustest aastavahetusel. Seniks aga üks Cucurumillo sidrunipuu:


Ja pisike killuke kolmekuningapäevast, mida väga hispaanialikult suure kära ja veidra rongkäiguga tähistati (jah, see on hiigelmõõdus beebi).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar