28. detsember 2015

Täiendatud 30.01.2016! "Mis talv see on?!" ehk kuidas mu ema detsembrikuus Hispaanias käis

 Mõnikord pakub leht nimega reisidiilid.ee päris ägedaid pakkumisi. Paar kuud tagasi oli nende hulgas üks ka Riiast Alicantesse ning tagasi, kokku natuke üle saja euro. Ja kuna detsember on siinmail ka veel piisavalt soe, vähemalt meiesuguste põhjalaste jaoks, otsustaski mu ema nädalaks lõunasse põgeneda. 

Ema aga sõitis viimati lennukiga mitukümmend aastat tagasi ning kaks lendu, et siia jõuda, ning järgmised kaks, et tagasi minna, ei tundunud just kõige toredam väljavaade eriti just keelebarjääri osas – inglise keelega, millega lennujaamades kenasti läbi aetud saab, tal vist kõige paremad suhted pole. Küll aga lootsin, et vene keelega saab kõigest jagu ja nagu ta ise ütles ka: „Noh, kui kusagil hätta jään, teen kiisusilmi ja ütlen „jaani paani mõmm-mõmm“ ja loodan parimat!“. Mina aga andsin vaatamata sellele endast parima, et talle kõik võimalikult vahejuhtumitevaeseks teha, alustades piletite ostmisest check-ini tegemiseni lõpetades turvakontrolli läbimise põhjaliku kirjeldusega – tulemus oli see, et kohale ta jõudiski. 

Minul oli tema lendude ajal käsil hull tööpäev – oli 4. detsember, mil toimus suur ühine kaunistamine ning  lapsevanemaid  ja lapsi oli terve maja täis. Sellele vaatamata üritasin telefoni piisavalt enda läheduses hoida, et mingisuguse mure korral oleks tal kohe abi võtta. Õnneks seda ei läinudki palju vaja - ainukesed korrad, mil ta minuga ühendust võttis, olid peamiselt selleks, et teada anda, et ta on ühes tükis kohale jõudnud. 

Õhtul läksin Alicantesse, et emale lennujaama vastu minna. Kuna ükski buss enam nii hilja tagasi ei sõitnud, tuli meil rongiga tagasi tulla, lähim peatus asus aga umbes 3 km kaugusel. Jalutamiseks igati sobiv maa ja seega otsustasingi sinna minnes selle teekonna läbi teha. Mida ma aga ei teadnud oli see, et Torrellano peatus asub keset pärapõrgut. Ja väljas oli pime. Lülitasin GPSi sisse ning see juhatas mind mööda mingeid veidraid põlluvaheteid, jõudes lõpuks välja maanteele. Helkureid aga Hispaanias ei eksisteeri, seega oli üsna hirmus kottpimedal maanteel jalutada, ning lennujaamas mingitele parkimisaladele jõudes ning ihuüksi hiigelsuure liftiga saabujate korrusele sõites oli tunne ikka päris sürreaalne. Aga natuke ootamist ja väsinud kuid õnnelik ema oligi kohal. 

Tagasi Torrellano peatusesse läksime siiski taksoga ning esimene asi, mida ema märkas, olid palmid. Tema õhin tuletas mulle meelde seda aega, kui ma ise esimest korda Murciasse tulin. Palmid on ägedad.

Üldse oli tal siin pidevalt suvi. Detsembrikuus. Isegi mina ei käinud enam sandaalidega ringi, kuigi olin harilikult see, kes kogu Cucurumillo külmast lõdisema pani, kui järjekordselt lühikeste varrukatega tööle ilmusin. 

Järgmisel päeval käisime hommikul poodides ning õhtul läksime Murcia peale kolama ning nagu ikka, juhtuvad parimad asjad just parimatel hetkedel. Nõnda ka siis. Murcias avati nimelt jõuluhooaeg ning kogu vanalinn oli paksult rahvast täis, samuti ei puudunud ka vabaõhulavad koos kontsertitega ning hiiglaslik kook, mida linnarahvale pakuti (sellest jäime küll ilma). Avatud oli ka Murcia katedraal, mis oli ootamatult suur ja mida minagi külastasin alles esimest korda. 
Tavaline Hispaania värk – ikka suurelt ja laialt. Ja voh, mina võin öelda, et olen oma emspiga käinud rokk-kontserdil.

Kuna nii palju oli teha ja näha, kulgesime lihtsalt mööda tuledesäras vanalinna ringi ja  kuulasime erinevaid etteasteid. Miski ei suutnud aga ületada üht tänavamuusikute triot, mis koosnes viiuldajast, süntekamängijast ja akordionistist. Repertuaaris oli kõike süldist klassikani. Ja nad olid nii naljakad!
Hiljem koju jõudes hakkasime veini jooma ning leidsime skypeavarustest üles ka mu teises maailma otsas asuva õeraasu. Oli tore õhtu!

Järgneval hommikul viisin oma ema Cucurumillo lähedale huertasse jalutama. Näha täitsa elusaid apelsini-, granaatõuna- ja sidrunipuid oli tema jaoks ikka täitsa eksootika (nagu alguses minugi jaoks). Siis aga helistas mu korterinaaber Paola ja ütles, et meie pesumasin viskas sussid püsti. Läksime koju tagasi ja üritasime siis sellest riideid kätte saada ilma, et uputust ei tekiks. Nii hästi küll ei läinud. Lõpuks panin masina tsentrifuugima ja hoidsin ust kinni, et vesi välja ei lekiks. 

Läksime tol õhtul varakult magama, kuna järgmisel päeval ootas meid ees üllatusväljasõit Granadasse. Olen seal varem ainult korra käinud, kuid suur hiilgus Alhambra jäi tol korral piletite puudumise tõttu nägemata. Seekord olin aga kodutöö kenasti ära teinud ning piletid varakult ära broneerinud. Igatahes tundus Granada nagu koht, kus mu emale võiks väga meeldida ning õnneks ma ei eksinud. 

Kõige odavam viis Hispaanias ringi liikumiseks on Blablacar, mis töötab umbes samamoodi kui meie Tallinn-Viljandi-Tallinn-tüüpi kommuunid näoraamatus. Ainuke vahe on selles, et kõik on tehtud võimalikult turvaliseks – autojuht ei saa enne raha kätte kui reisija on andnud talle koodi, millega tõestab, et reis on toimunud. Maksmine toimub läbi interneti ning kõiki reisijaid ja juhte on võimalik ka hinnata ja iseloomustada. Olen seda teenust kasutanud varem kahel korral, samuti Granadasse minekuks, kuid mitte veel täitsa iseseisvalt selles mõttes, et pidin seekord kõik ise ära korraldama ning ootma, et kõik kenasti laabub.

Igatahes ärkasin ööl enne väljasõitu üles selle peale, et mu telefon andis valju vilega märku sõnumi saabumisest. Vaatasin siis, et milles asi, ja tuli välja, et meie hommikune autojuht on sõidu katkestanud. Hüva, sellist asja pole enne juhtunud. Siiski läks hästi ja mu õnnestus uus reis broneerida ja uus väljasõit oli kõigest pool tundi hilisem. Meie autojuht oli väga muhe noormees, kes – oh, jess – rääkis ka inglise keelt. Olin öösel temaga küll asju oma väga algelises hispaania keeles ajanud (õnneks oli ta üleval), kuid et ma pikka vestlust veel arendada ei suuda, oli tore vestelda keeles, millest ma ka reaalselt aru saan. 


Granadas polnud meil pikka istumist – viisime asjad hostelisse ära ning seejärel läksime linna peale kolama. Vahepeal käisime ka söömas ning mõtlesin siis, et võiks emale ju kohalikku toidukultuuri tutvustada ning muuhulgas tellisime ka väikese paella. Lõppes see lugu aga nii, et sõime ära vaid riisi, kuna tuli välja, et mu ema vihkab neid „molluskeid ja sarvi“, mis traditsioonilise mereandidest tehtud paellaga kaasa käivad. Ja noh, mina taimetoitlasena igasugu elukaid ei söögi. Aga vahva oli igatahes.

Hiljem jalutasime pika tiiru mööda Granadat ning ronisime ikka mäest üles ja siis jälle alla, vahepeal paaril vaateplatvormil vaateid nautides. Turiste oli kohutavalt – oli esmaspäevane päev, aga et teisipäev oli miski järjekordne riigipüha, oli enamikes kohtades terve nädala algus vabaks antud (nõnda ka Cucus, muidu ma poleks oma emaga saanud kaugemale väljasõitu tehagi). Aga ega rahvas linna ilu vähemaks ei teinud ja õhtuks olime päris väsinud. 

Järgmisel päeval ootas meid ees Alhambra – kunagine mauride kindlus – ja kõik sealsed  lossid ja aiad. Ilm oli õnneks suurepärane, niiet meie liiga varajane kohaleminek kulus postkaartide kirjutamisele ja päikesevõtmisele (ma sain ka alles siis teada, et postmarke müüakse tubakapoodides). Nimelt on piletil kindel aeg, mis ajal on võimalik Alhambrasse sisse saada ja seda selleks, et turistide tormijookse niigi haprale ja vanale kultuurimälestisele vältida. Eraldi aeg on veel selleks, et Nasriidide paleesse sisse pääseda. Siit ka reisisoovitus – kui on plaan tulla Hispaaniasse ja külastada Granadat koos Alhambraga, soovitan viimase piletid varakult ära broneerida just selle palee tõttu ja end õigeks ajaks kohale vedada. Kogu mässamine on seda väärt!

Generalife lossi aedadesse jõudes olid osad lilled veel õites ning mu ema muudkui pobises vahvalt iga natukese aja tagant: „Lilled õitsevad! Ja tema (mina siis) ütleb, et on talv! Hah!“

Õhtul sõitsime järjekordselt Blablacari abil tagasi ning et järgmine päev pidin tööle minema ja emal oli Hispaanias viimane päev ees, polnud enam pikka ülevalistumist.

Leppisin emaga kokku, et ta tuleks trammiga mu töökohta umbes kella 12 ajal, kui lapsed on lõunasöögi lõpetanud ja mina nõudepesuga ühele poole saanud. Loomulikult jõudis ta kohale varem, aga et ilm oli lõunamaiselt ja eestisuviselt päikeseline, jalutas ta huertas ringi ja laadis end D-vitamiiniga. Kui talle lõpuks vastu läksin, pidin šoki saama – tal oli seljas vaid lühike suvekleit ja jalas sandaalid. DETSEMBRIKUUS. Jestas. „Aga saad aru, Liisa, see on ju Eesti suveilm!“ ja naeris pilkavalt mu kampsuni ja paksude sukkpükste üle. Tundsin kaasa oma kolleegidele, kes ilmselt teda nähes juba jääkuubikuteks muutuvad. Seda nad õnneks ei teinud, küll aga demonstreeris Tina naerdes oma nelja kihi jagu pikkade varrukatega pluuse ja kampsuneid. 
 
Mul oli hea meel emale oma töökohta ja kogu sealset seltskonda tutvustada – eks nüüd ole temal ka parem pilt ees, et millega ma seal õigupoolest küll tegelen. 

Pärast tööd sõitsime trammiga linna tagasi, pakkisime viimased asjad ära ning läksime siis rongiga edasi Alicantesse, kuna mu ema viimane soov – varbad Vahemerre pista – oli veel täide viimata. Jalutasime sealses öises vanalinnas ringi, külastasime paari kirikut, ning jõudsime lõpuks randa välja. Ema oli kohe jalgupidi vees ja sulistas seal päris tükk aega, mina aga tundsin, et olen ikka päris külmavareseks kätte ära läinud, ja lesisin niisama rannas ja kuulasin merekohinat. 

Edasi viis tee lennujaama. Ema lend läbi Eindhoveni tagasi Riiga läks juba kell 7, seega otsustasime, et ei hakka mingisuguse öömajaga mässama ja oleme hoopis lennujaamas ning vahelduva eduga tukkudes veedame öö seal. Kella kuue ajal läks ta turvaväravatest läbi ning läinud ta oligi. Mina aga ootasin bussi, jõudsin 8:10 paiku Murciasse, sõin bussijaamas hommikusöögiks ühe tortilla de patatase, mille ühe suure kohviga alla loputasin, ning läksin siis otse tööle. 

Võib juhtuda, et see postitus mingi aeg veel täieneb – äkki tahab päevakangelane ise ka midagi kirjutada. Tegelikult ta juba tegi seda, aga et minu kallis arvuti nimega Fedja, kelle ema mulle Eestist kaasa tõi, viskas hiljuti sussid püsti, ei saa ma tema kirjatükki sealt hetkel kätte. Fedjal on aga juba ühe itimehega kohtumine kokku lepitud, niiet loodame, et äkki saan ühel hetkel oma arvuti jälle tagasi.


 Kuna näoraamatus on üsna suured albumid avalikult olemas, ei hakka ma vast kõiki pilte siia üles panema. (näoraamatu puudumise ja huvi korral võib alati eraldi uurida)

Murcia katedraal seestpoolt

Kogu õhtu kõige ägedam punt!

Murcia vanim puu on ka nähtud
Ja siit hakkab Granada seiklus pihta.


Plaza Nueva

Puu paremal on hurmaapuu. Lihtsalt armastan neid vilju!

Ja olemegi jõudnud Alhambrasse















Ema jättis midagi vist siia maha, igatahes tahab ta tagasi tulla. Äge!

30. jaanuari uuendus - sain nüüd oma arvutist kätte ka ema nägemuse siiatulekust. Head lugemist!
 

Reis tundmatusse ehk kuidas ema Hispaaniasse jõudis

Kui Liisa kuu aega tagasi poolnaljaga ütles, et tule mulle külla, siis ma poolnaljaga lubasin kah. Asi lõppes sellega, et postkasti maandusidki busssipiletid Riiga ja tagasi ning neli lennupiletit, seega kahe lennukiga edasi ja kahega tagasi... Minu lennukogemus on suht ürgajast, kui olin 10-aastane ja lennuk oli TU-134, siis olid mu kõrvad veel paar päeva lukus ja kogemus väga negatiivne. Õnneks on aeg edasi läinud. Liisa vana ja kogenud seiklejana kirjutas kaasa 6 lehekülge reisil ellujäämisõpetust ja oleme ausad, see aitas väga palju. Isegi motivatsioon oli sisse pandud. 
 
Alguses  läks kõik kenasti, Ülo viis mind varahommikul Riia bussi peale ja sõit oli ok. Vaatasin ühe filmi ära, kui tuli meelde, et maha ununes pangakaart ja Euroopa ravikindlustuskaart. Ok, sularaha oli, ID kaart oli ja Liisal ka pangakaart, nii et saab hakkama. Ja haigeks polnud mul plaan jääda.

Esimene paanika tekkis Riias, kui buss pidi minema läbi Riia lennujaamast, aga millegipärast ei läinud. Siis mõtlesin juba alternatiive, et marss taksoga lennujaama, et lennukile jõuda - millesse ma end ometi mässinud olen?! Aga bussijaamas selgus, et lennukile minejad suunati teise sama firma bussi, ja see viis nad kohale. Liisal sellist kogemust pole olnud, seega sellist varianti polnud kirjas ka ellujäämisõpetuses.

Õnneks leidsin bussist ühe naise, kes lendas ka Berliini ja seega hoidsin end tema sappa, et esimest korda selles rahvamöllus ära ei eksiks. Kui kõik skaneerisid oma piletit, siis loomulikult minu pilet ei toiminud, sest sellel puudus mingil põhjusel triipkood, mida ma tõesti ei teadnud, et seal peab midagi olema. Õnneks üks meeldiv noormees, kes rääkis ka vene keelt, lasi mind VIPide tsoonist sisse, kontrollis arvutist, et olen ikka õige inimene ja tegi märke piletile. Siis suunas mind turvakontrolli, mis oli väga tühi, kuna VIPisid oli vähe. Inimeste turvakontroll oli aga megapikk. 

Nii. Ellujäämisõpetuse järgi võtsin Liisa sülearvuti kotist välja ja panin telefoniga ühte kasti, üleriide teise ja seljakoti kolmandasse. Siis võttis mu ette üks naisterahvas, kes sundis mind nagu vangi käed laiali ja jalad harki, ja ta sõna otseses  mõttes katsus mu ruutsentimeetri haaval läbi. Jube vastik tunne oli. Oleks siis veel mõni kena noormees seda teinud, aga kus sa sellega...

Ootasin umber 20 minutit, enne kui see teine naine ka turvakontrollist läbi tuli ja siis asusime väravat otsima. Pool tundi ootamist ja saimegi lennukile. Tütarlaps uuris küll mu piletit koodi osas ja ütles, et järgmine kord minge check-inist läbi. Lend oli ilus, Riia oli imeilus lenukiaknast ja pilved pärast ka megailusad. Elagu Liisa, kes võttis emale aknaaluse koha. 
 
Jõudsime Berliini. Lennuk sõitis küll kuhugi treppi, aga lennujaama jõudmiseks pidime minema mitmest trepist üles-alla ja jalutama mitmeid pikki koridore. Kohvritega reisijatele palju õnne, aga minul oma seljakotiga oli mugav. 

Appi. Berliini lennujaam on sama suur nagu Tallinna loomaaed. Otsisin tükk aega õiget tsooni, orienteerusin noolte järgi, aga... Liisa ellujäämisõpetusest selgus, et Ryanairi väljamised võivadki olla mingist imekohast, seega tuli minna õue ja järgmisse majja üldse. Ok. Seal oli rahulikum ja inimesi vähe. Millegipärast oli sinna ehitatud aga need paeltega piiratud teed, kustkaudu inimesed siis pidid liikuma. Need oli pikad ja parajad labürindid ja kuna inimesi polnud, siis ka suht mõttetud. Läksin nagu nummerdatud lehm läbi pika labürindi ja jõudsin hoopis check-ini, aga kuna see oli tehtud, siis labürinditasin jälle välja ja otsisin turvakontrolli. Appi, sinna oli jälle ehitatud see loomatara, nii et labürinditasin edasi. Kena noormees vaatas, et näed, kood puudu ja suunas tagasi check-ini. Ega ta loomulikult ei teinud teed ka lihtsamaks, seega läksin jälle mööda loomadele märgistatud teed tagasi ja kõndisin jälle mööda pikka labürinti nagu... ma parem ei ütle, kes. Check-inis andsin paberi, näitasin näpuga, et koodi netu ja noormees sai kohe aru. Väljastas mulle kena ja uhke pardakaardi. 

Ok. Läbi labürindi tagasi ja turvakontrolli. Mitte ühtegi inimest seal ei  olnud, kaks turvameest vaataid lõbuga, kuidas ma selle labürindi eest pead vangutasin ja neil oli lõbus. Tegin siis endale ka elu lõbusaks, ümisesin „Aisakella“ ja tantsisin läbi labürindi. Noh, 10 000 saamu olin seega läbinud. Turvakontrollis olin valmis järjekordseks käperdamiseks, aga ei, keegi ei soovinud seda teha. Õnneks. Väga lihtsalt sain läbi ja leidsin ka istumiskoha. Leidsin tabloolt ka lennu, aga väravat polnud veel avatud... Vaatasin, et lennule on veel vaid pool tundi, aga väravat ikka pole. Helistasin Liisale ja selgus, et elan vales ajas ja keerasin tund aega kella tagasi. Uhh. Seda, et ma elan vales ajas ja vales kohas, seda ma teadsin ammu, aga et see nii otseselt endast märku annab....

Igal juhul sain lennukisse, see oli jälle parkinud ennast kenasti ukse alla, jälle aknapoolne koht ja kolm tundi lennusõitu võis alata. Vaatasin pilvede vahelt päikeseloojangut ja see oli mega. Jäin ka vist vahepeal magama. Igal juhul kui ärkasin, tahtsin kohvi ja midagi näksida. Küsisin kenalt noormehelt  kohvi ja sändvitshi, aga selgus, et seda viimast neil pole. Sellega minu inglise keel ka piirdus. Siis nad pakkusid mingid pulki, üritasid minuga rääkida hispaania keeles... Siis kõrval istuv papi üritas uurida, mis keelt ma oskan, aga vene keelt ei mõiganud keegi. Ma ei pakkunud soome keelt, mida ma ju ometigi natuke räägin, ja pärast reisi lõpus selgus, et see papi minu kõrval oli Soomest pärit. Minge pekki. Noormees aga taipas vist, et minuga tuleb rääkida aeglaselt inglise keeles ja siis ma sain isegi aru. Igal juhul sain oma kohvi, mis oli väga hea ja mingid kuumad juustupulgad, mis olid ka head. Nii, elu ilus, hakkasime jõudma Alicantesse, mis iganes koht see oli, igal juhul oli lennukiaknas täielik tulede meri... Ilus.

Lennuk parkis kenasti ennast treppi, aga ega see ei tähendanud seda, et me ei peaks minema umbes kolm korda trepist üles, trepist alla ja läbima mitmeid pikki koridore ja muid urkaid... Igal juhul nii imeline kui see ka polnud, tulin trepist alla seal oligi Liisa!!!!! Täies elusuuruses ja sama armas nagu alati. Siis ma sain aru, et olen kohale jõudnud.
 
Edasi läksime taksoga rongijaama, poole tunni pärast läks rong Liisa kodulinna Murciasse. Liisa oli ettenägelikult näljasele emale kaasa võtnud purgitäie puuviljasalatit, mis oli megahea. Alicantes oli meie mõistes soe ja seal kohtsin ka esimese palmiga. Murcias oli ees väga ilus pikk jalutuskäik läbi linna ja sealgis oli palju palme. Nii lambine. Sattusin ikka täiesti teise maailma. Nii lahe!!!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar