28. detsember 2015

Jõuluaeg lõunas, väikese vahepeatusega Šotimaal

Kolm ja pool kuud on läbi. Mis siis uudist?

Mu ema käis mul siin lõunamaal külas. Mu vapper ema, kes viimati sõitis lennukiga ligi 40 aastat tagasi ning kellel olid sellest ajast lendamisest pigem halvad mälestused. Ja nüüd oli tal vaja ette võtta kokku neli lendu, kolm neist vana hea Ryanairiga. Sellest tema seiklusest teen aga kohe ka eraldi postituse.

Minagi aga olen vahepeal kodust välja saanud. Nimelt käisin enne jõule Šotimaal oma kursa- ja bändikaaslastel Kristil ja Mihklil külas. Eks see lõunamaa talv oligi juba liiga soojaks ja kuivaks kiskunud, aga õnneks Glasgows kohapeal sadas 90% ajast vihma, mis minu jaoks oli päris tore vaheldus.

16. detsembril imepisikesse Glasgow-Prestwicki põllukolkalennujaama jõudes oli tuju hea – kõik sildid, reklaamid ja muu särk-värk on inglise, mitte hispaania keeles! Küll aga läks mul aega, et rongijaam üles leida, kuna millegipärast sinna viitavaid silte ma ei märganud. Mis seal ikka, rongi, mis tuli harjumatult teiselt poolt (hurraa, vasakpoolne liiklus!) ma igatahes jõudsin ja tuli välja, et sees ei saagi pileti eest kaardiga maksta. Ja muidugi ei tulnud mulle pähe eelnevalt ka raha vahetada. Tore konduktorihärra kuulas aga mu mure ära ja ütles oma šoti aktsendiga, et ma kohale jõudes pileti järgi ostaks.

Hüva, sõitsin siis rõõmsalt jänest edasi, kui korraga hakkas üks naine minuga rääkima. Kõik oli väga tore peale asjaolu, et ma ei saanud temast korraga mitte halligi aru. Tema kohalik aktsent oli lihtsalt nii... kohalik. Lõpuks ta küsis, et kas ma oskan inglise keelt. Jäin ise ka selle peale mõttesse... 

Aga see oli ikka üliveider kogemus. Tulen Hispaaniast, kus enamik inimesi korralikult inglise keelt ei räägi ja minu kohaliku keele oskus pole endiselt veel hea, kohta, kus ma loodan, et ohhhh, nüüd lõpuks ometi saan kütta, ja siis selline ootamatu dialektivärk. Ma olen oma inglise keele oskust küllaltki heaks pidanud (tänud, Noarootsi Gümnaasium ja etnolaagrid!), niiet ma ei osanudki pärast seda vestlust, mille käigus ma sellele prouale kusjuures ütlesin, et ma ikka natuke räägin küll, aga teie dialekt on teine (mille peale kaks naist, kes kõrvalpingil kogu komejanti pealt olid vaadanud, lõpuks naerma purskasid), lihtsalt istuda ja mööduvaid rohelisi künkaid vaadeldes mõelda, et kuhu kurat ma jälle sattunud olen. 

Kui tunniajasest rongisõidust oli umbes pool möödas, istus mu ette üks härra, kes hakkas mulle pikalt oma rongipiletist rääkima. Pärast seda, kui tuli välja, et praegune rong ei peatunudki seal, kus tal oli plaanis maha minna, rääkisime kogu tee kuni Glasgowni välja. Sain ka aru, miks ma temast aru saan – mees oli pärit Lõuna-Inglismaalt. Nojah.

Lõpuks kohale jõudes tuli välja, et selleks, et perroonilt ära saada, on vaja uuesti oma pilet väravas esitada. Noh, piletit mul muidugi polnud. Võtsin siis ühe neoonvestis töötaja rajalt maha ja rääkisin talle loo ära öeldes, et ma pean nüüd kusagilt pileti ostma. Tema aga tegi mulle värava lahti ja ütles lihtsalt, et mine. Nii armas!

Ja nagu oleks selle napi paari tunni jooksul Šotimaa pinnal juba vähe sekeldamist olnud. Tuli välja, et mu Hispaania telefoninumber välismaal ei tööta. Ja mu teine telefon Eesti omaga on kusagile musta auku läinud. Mul on ses osas omad kahtlused, aga eks ole näha. Igatahes olin Kristiga kokku leppinud, et helistan rongi jõudes ja anna teada, mis ajal täpsemalt jõuan, aga tema  numbrit valides hakkas minuga rääkima hoopis üks automaatvastajaproua hispaania keeles, kes ütles, et mul on krediit otsas. Mis mõttes, olin oma numbrile kõigest nädal aega tagasi raha juurde laadinud. 

Mis seal ikka. Nägin, et rongis on wifi ja lootsin selle abil siis teada anda, et olen täitsa elus, kuid üllatus-üllatus – internet ei töötanud, samuti polnud Glasgow Central Stationis saada mitte ühtegi tasuta interneti võrku. Hakkasin juba mõtlema, et äkki katsun mõne tasulise telefoniputkaga sõprust teha, kui korraga helistas imekombel Kristi. Sain talle napilt veel öeldud, et olen juba rongijaamas, kui kõne katkes. Õnneks tuli pärast seda veel vaid natuke oodata, kui juba kohapeal olnud rahvamassis teda nägingi. 

Õigupoolest oli peale Kristi ja Mihkliga kokku saamise mu eesmärkideks veel vaid pubis jämmil käia, kohalikku õlut proovida, linnas ringi kolada, Edinburghi minna ja koju postkaart saata. Ja eelkõige puhata. Ja seda ma lisaks kõigele muule toredusele ka kogu täiega ka sain.

Kristil ja Mihklil oli üks jalgratas üle, seega saime mööda Glasgow’ linna kihutada. Mina sõitsin viimati rattaga siis kui ma veel Eestis olin, niiet ilmselgelt polnud ma just kõige paremas rattasõiduvormis. Aga ülitore oli sellele vaatamata. Üle pika aja sain ka jämmil käia ja see on üks neist asjadest, mida ma Viljandist kõige rohkem igatsen (lisaks tantsumajadele). Šoti pubijämmid olid küll sellised, et üht lugu köeti umbes vaid kolm-neli korda ja kui said midagi pihta, oli tore. Õnneks siiski oli ka üks sett sellised, mida ma juba oskasin, niiet jämmiisu sai selleks korraks täis küll.

Teisel minu sealoleku päeval sai Kristi oma emalt paki, kus oli sees ülisuur kast kodus tehtud piparkooke. Hispaanias võin ma piparkookidest ainult unistada (kuigi kes teab, äkki vene poes leidub?), seega oli mul väga hea meel, et neid ka minuga jagati. Ja üldse tekkiski mul jõulumeeleolu alles seal koos piparkoogisöömise, nende küpsetamise, jõulumuusika, hubasuse ja pidevate vähem ja rohkem halbade naljadega.

Mingi aeg läksime üheks päevaks ka Edinburghi.  See linn oma kõrgete tumedate majadega oli ikka väga äge. Ning väga jõulune, seal oli isegi miski jõululõbustuspark.

Glasgows aga nägin ära veel botaanikaaia, endises kirikus asuva kõrtsi (väga äge mõte selle asemel, et lihtsalt ägedatel vanadel kirikuhoonetel niisama mädaneda lasta), Kristi sealse kooli ja kohaliku kirbuturu, kus müüdi kõike nööpnõelast kartulikrõpsude ja riieteni. Ma sain ühe naela eest kolm kleiti. Õnneks oli mul käsipagasiga lendamise tõttu igasuguse kraami kokku ostmise osas limiit peal, seega nende kolme kleidi ning kahe pluusiga mu saak sedakorda ka piirdus.

Viimasel päeval enne mu väljalendu käisime Kelvingrove'i muuseumis kontserdil. Kohal oli terve orkester, kes mängis tuntud jõululugusid. Mina kolasin mööda seda hiiglaslikku muuseumi ringi ka, kuid nägin selle paari tunni jooksul vaid murdosa.

Jäin kogu reisiga väga rahule. Šotimaa oli igatahes ülimõnus koht puhkamiseks, kuna on palju väljapeetum kui mu igapäevane Hispaania hullumaja (millega ma nüüd siiski hakkan ka juba harjuma), olgu siis selle aktsendiga nagu on. Ning Kristi ja Mihkliga üle pika aja kokku saada oli muidugi kõige toredam. 
Sinna lähen veel tagasi!

Kui 20. detsembri õhtul tagasi Alicantesse jõudsin, oli viimane buss juba läinud ning mul tuli taas jääda lennujaama ööbima. Hommikul tuli aga kell 7:15 buss, tund aega hiljem olin Murcias, kus käisin korra kodus ning läksin siis otse tööle edasi. Õhtul oli veel inglise keele ring, kus teises grupis ilmus kohale ainult üks üheaastane tüdruk oma isaga. Lõbus aga oli ikkagi!

Paar päeva pärast ema lahkumist käisin 12. detsembril Cartagenas, kus toimus EVSi-teemaline infopäev, kus siis kõik kohaletulnud vabatahtlikud tutvustasid oma projekte. Ja muidugi hispaania keeles. Minu esimene kohalikus keeles ülesastumine oli üsna veider, kuna muidugi läksin ma närvi ning ei osanud väga normaalseid lauseid moodustada, aga savi, vähemalt oli publikul lõbus. Ja olen südamest tänulik ka ühele Murcias töötavale Itaalia neiule, kes mulle vahepeal puuduvaid sõnu saali teisest otsast vahele hüüdis. Pärast ettekandeid käisime lõunat söömas (viis jõhkralt head käiku!) ning kolasime mööda linna ringi. Mereäärne kant oli isegi täitsa kena, aga muidu see linn mulle erilist muljet ei jätnud. Elagu Murcia!

Cucurumillos aga möödus aeg väga jõuluselt. 4. detsembril tulid vanemad kohale ning aitasid kaunistada suurt hoovis asuvat jõulupuud. See oli jällegi päris vahva pilt, kuna päike paistis, inimesed käisid ringi t-särkides ning jõulupuu polnud mitte tegelikult puu, vaid suur põõsas. Roheliste lehtedega. Vat sulle kuusekest.

22. detsembril oli viimane tööpäev, pärast mida käisime Cucu kasvatajatega lõunasöögil. Meiega liitus ka Anna, kes oli paaril eelmisel aastal seal töötanud ning temaga oli väga äge lõpuks ka pikemalt rääkida. Ta on paar korda Cucus ka külas käinud ning mulle sellise natuke müstilise naise mulje jätnud – peaaegu kõik lapsed teavad teda, õpsid ka – kes ta on? Oli lahe temaga lähemalt tuttavamaks saada!

Pärast lõunat läksime tagasi lasteaeda ning tegime õhtuseks peoks ettevalmistusi – süütasime lõkke, mille ümber tegime teeküünaldest teeraja, et saaks selle ümber liikuda, valmistasime laternad ette jms. Toimus Fiesta de Farolitos, mis on üks waldorfist inspireeritud pidu ja mis tavaliselt toimub siis, kui ilmad hakkavad pimedamaks minema ning rohkem pööratakse tähelepanu valgusele iseenda sees (jällegi nii ilus lähenemine). Aga kuna me ei ole täielikult mingil kindlal metoodikal põhinev, toimus meie laternatepidu hoopis teisel moel. 

Olime laste ja õpetajatega mitu nädalat vorpinud teha paberist laternaid, millele siis pisikesed teeküünlad sisse asetasime ning mis õhtul lõkke ümber põlema süüdati. Räägiti jutte, söödi-joodi ja mina tutvusin ka nende vanematega, keda ma polnudki veel näinud. See oli väga vahva. 

Kui me pärast laternasüütamise tseremooniat käest kinni lõkke ümber seisime – lapsed, kasvatajad, vanemad, õed-vennad – tuli mul üle pika aja väikene koduigatsuse tunne peale koos mõtetega, et äkki oleks siiski pidanud jõuluks koju minema,eriti kui enamik inimesi mu siinsest tuvusringkonnast olid seda teinud. Aga ma ei jäänud ju siia sugugi üksi ja eks üldine harras meeleolu oli ka selles nõrkusehetkes pisut osaline.

Jõulud olid muidu toredalt rahvusvahelised. Kolisin oma külmast ja tühjast korterist 24. detsembril ajutiseks välja ning läksin teise linna otsa teiste siia jäänud vabatahtlike juurde. Muuseas, 24. hommikul sain kokku ühe USA neiu Rebeccaga, kellega käisime mööda linna ringi ning meie suureks üllatuseks elu kees! Tänaval oli paraad, millest ei puudunud ka rahva sekka kingitusi loopiv jõuluvana ning inimesi oli metsikult. Hispaanlased ikka oskavad pidu teha.

Kokku oli meid jõuluõhtul neli – kaks neidu Eestist, üks Armeeniast ja üks Sloveeniast. Kuna pooled meist on veganid (mina hetkel end veganiks veel ei nimeta), oli ka kogu meie jõuluõhtusöök vastavalt tehtud, kaasa arvatud minu veganiseeritud roheline kook. Ja siis algas tõeline puhkus – sõime ja vaatasime filme. Järgmisel päeval jälle, kuigi Armeenia neiu läks õhtul ära, et järgmisel päeval Poola sugulaste juurde minna. Ülejärgmisel käisin kodus koristamas ja tulin ööseks tagasi. Siis vaatasime veel filme ja puhkasime. Ja nii hea oli.

Ja nüüd istun siin, kasutan ära normaalse arvuti olemasolu (kuna minu oma on endiselt katki) ning õhtul kolin taas välja, et homme seiklema minna. Plaan on Rebeccaga külastada homme Alicantet, mida ma pole päevavalguses veel näinudki, seejärel korra tagasi Murciasse tulla ning siis üksi öise bussiga Madridi edasi minna. Ning pärast aastavahetust päälinnas ootab mind Castilla-La Mancha koos Toledo ja muude sealsete toredustega. Ja seitsmendal taas tööle.

Cucurumillo jõulupuu!
Mõni pildike Cartagenast ka

Cucurumillo asukoha võlud - et kool asub huertas, maapiirkonnas linna kõrval, pole ime, et peale igasuguste kahejalgsete võib seal ka teisi kohata. Eelviimase koolipäeva pärastlõunal läksimegi kogu lastekambaga naabermajja lammastele külla.
Ja ilm oli nii ilus!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar