28. november 2015

Tunnistan, et täna oli mu siinveedetud aja kõige mõttetum päev vaatamata sellele, et on reede. Nimelt pole täna tööd - on õpetajate päev ning selleks, et kogu Hispaania õpetajate austusväärsele tööle tänu avaldada ja tähelepanu tuua, on tänane päev vaba! Ilmselgelt seda siis ka lasteaiakasvatajatel, mis on väga tore. Ja mida tegi Liisa vabal hommikul? Ärkas tänavamüra peale üles juba kell kolmveerand üheksa edasise plaaniga veel magada, aga und enam ei tulnud. Ülejäänud päev kulus mitte millegi üdini asjaliku tegemisele (kui tatra keetmine välja arvata), mis tegelikult oli ülimõnus.

Möödunud nädal aga polnud õnneks võrreldes tänasega sugugi nii mõttetu. Esmaspäeval võtsin Cucusse viiuli kaasa. Nimelt mainis Tina, et ühe lapse tõttu on ta esmaspäeviti tööl kella neljani ja kui ma tahan, võin sel ajal viiulit harjutada. Hurraa! Pärast lõunasööki tema ja paari lapse seltsis eraldasin end käsitööklassi ja mängisin üle kahe ja poole kuu esimest korda jälle pikemalt.

Ja see oli NII HEA. Sõrmejooks ei olnud küll enam sama sujuv nagu enne (mitte et nad ennegi kuidagi eriliselt hästi oleksid jooksnud, aga tunda andis küll), kuid see ei morjendanud mind - mu suureks üllatuseks oli asi hoopis vastupidine. Tundsin, et selleks, et midagi, mis on kallis ja alati olemas olnud, tõeliselt TÕELISELT hindama hakata, tuleb vahepeal väike paus teha. Viiulimänguga oli mul sellest hingetõmbeajast pärast pikka ja vahelduvat ameerika mägedele sarnanevat armastan-niipaljueiarmasta-suhet väga palju kasu. Olen kirjeldamatult tänulik, et mul on võimalus viiulit mängida, ning piisavalt teadmisi, et oskan nüüd iseseisvalt selle lõunamaa-aasta jooksul edasi minna. 

Tänu minule on Cucurumillo talv sel aastal täis paberist lumehelbeid. Tutvustasin nende tegemist oma kolleegidele teisipäeval ning see mõte võeti kõigi poolt ülihästi vastu. Suur oli mu rõõm ja üllatus, kui kolmapäeval pärast hommikust puuviljahekseldamist käsitööklassi minnes nägin seal Tinat ja Cristinat, kes koos lastega paberist ruute värvida vihtusid. "Meil tuli mõte paberid enne ära värvida, et ka värvilisi lumehelbeid teha, kas see oleks võimalik?" küsis Tina. Muidugi oli ja nõnda veetsin ülejäänud aja kuni hommikukogunemiseni kääridega uusi helbeid välja lõigates. Need tulid nii ilusad! Kui järgmise nädala lõpus kõik kaunistused üles paneme, klõpsan paar pilti ka. Oh kui vahva, saan lund ka lõunamaal.

Olen juba mitu nädalat olnud taas terve nagu purikas (välja arvatud minuga vist elu lõpuni kaasas käiv tolmuallergiaga kaasnev nohu), seega ei teinud järsult saabunud külm mu tervisele suurt midagi. Küll aga pole ma immuunne külmatunde vastu ning seetõttu oli teisipäev, kui hommikul oli kuus soojakraadi, päeval kaksteist ja päikesest võis vaid unistada, minugi jaoks üllatavalt pahur. Asi pole selles, nagu mul poleks sooje riideid - neist lihtsalt pole suurt kasu, nagu tuli välja mu vestlusest Cristinaga, kes sellele asjaolule natuke valgust heitis.

Nimelt on talv Murcias niiske, mis tähendab, et külm poeb sulle kontidesse ning võid end kasvõi kubujussiks riietada, kuid pideva külmatunde eest see ei päästa. Võrdluseks tõi Cristina põhja pool asuva Madridi, kus oli kunagi mõnda aega elanud, ning seal olla talv kuivuse tõttu palju mõnusam, vaatamata sellele, et külm oli ikka. Kuna meie korteris puudub küttesüsteem, oli eelnevalt mainitud teisipäeval kohe eriti rõve ning tundus, et toas on külmem kui õues. Mõtlesin, et Eestis võivad ju miinuskraadid olla, aga vähemalt on toas soe. Sooeeee... Kallasin endale kõvasti ingveriteed kaneeliga sisse, aga parem ei hakanud. 

Küll aga hakkasid asjad paremuse poole minema kolmapäeval, mil päike tuli taas välja. Šokeerisin oma töökaaslaseid, kui mul pisikese ahju abil soojaks köetud köögis kampsuniga liiga palav hakkas ning ma topi väel edasi ringi askeldasin. Adriana, kes on eriti külmatundlik, mainis, et tal on kogu aeg kolm-neli pikkade varrukatega asja seljas ning kui ta oma mootorrattaga töölt koju sõidab, tõmbab jalga veel vatipüksid ning -jope. 

Eile, neljapäeval, oli päeval väljas 22 kraadi, kuigi jahedavõitu tuulekese tõttu oli seda raske uskuda. Minu jaoks aga suvi mis suvi, peaasi, et seda niiskust ei ole.

Kord küsis üks pisike tüdruk mu käest, et miks ma alati inglise keeles räägin. See oli nii armas, kuigi ma oma arvates enam ALATI seda ju ei tee. On isegi päevi, mil ma oma rohelist pisikest sõnaraamatut, mis mul alguses alati igal pool kaasas oli, kordagi kotist välja ei võta. Aga kuidas see nüüd oligi... Lapsesuu ei valeta!

Mul pole ikka veel plaane, mida aastavahetusel ette võtta. Töö lõppeb meil 22. detsembril, pärast mida lähevad mõlemad mu korterinaabrid tükiks ajaks oma kodudesse tagasi ning kogu meie elamine jääb minu käsutada. Samuti lõppeb osadel neidudel meie vabatahtlike pundist teenistus ära ning meid jääb vähemaks, lisaks lähevad paljud meist jõuludeks koju oma perede juurde. Tean, et Murciasse ma ainukese vabatahtlikuna täitsa üksi ei jää, aga ega kellelgi pole pärast ühist jõuluõhtusööki veel väga mingeid suuri plaane ees.

Ehk siis mind vahepeal Eestis ei näe, olgu öeldud. Kojutulek on üsna kallis ettevõtmine ja selle raha eest reisin parem siin ringi. Mul on ju esimest korda elus võimalus kogu detsembrilõpumöll koos jõulude ja aastavahetusega kodust eemal veeta - seda ei saa kasutamata jätta! Samuti jääb pühadeks Austraaliasse paigale mu õeraas (teist aastat järjest kusjuures) ning usun, et mu viie uue õe-venna seltsis ei hakka ka mu vanematel SOS lastekülas liialt igav, seega nende pärast ma ei muretse. 

Siiski tundub tobe süllekukkunud vaba aega Netflixis seebikate vahtimisega surnuks lüüa (tegelikult seda enam ei tule ka, kuna mu tasuta proovikuu saab kohe-kohe läbi) ja seega uurisingi võimalusi, et pärast jõule pikemalt reisima minna. Ma pole üksinda nii ammu kusagil käinud ja leian, et see on üks parimaid viise maailma avastamiseks. Vaatamata sellele, et jõuluaega ja aastavahetust seostatakse pigem ajaga, mil sõprade ja perega koos olla (tänud, meedia!), leian, et saan iseendaga endiselt piisavalt hästi läbi, et vajadusel uus aasta idülliliselt enda seltskonnas vastu võtta. 

Paar mõtet mul juba on, aga kuna üks, mu kõige lemmikum, nõuaks pisut välist toetust just nende va finantside osas, ei hakka ma siin rohkem saladuseloori kergitama - võtan kodustega ühendust ja vaatan, kas nad on nõus ja kas neil oleks võimalik mulle natuke suuremat sorti sünnipäevakingitus teha. Eks ole näha. Aga ükskõik mis ka ei juhtuks ja kuidas iganes mu pühadeaeg välja ei kuku - rahul olen igatahes, isegi kui veedangi aja seebikaid vaadates ja raksatud mandariine süües.

Panin tähele, et pole siin veel tõsisematel teemadel rääkinud, nimelt mõnda aega tagasi toimunud terrorirünnakutest Pariisis, mis mulle kogu mu senist elu hoopis teisest küljest näitas. Kogu elu Euroopa kauges külas Eestis elanuna oli turvatunde puudumise tunne mulle teadmata. Pärast 13. novembri sündmusi käis mul peas aga mingi imelik plõks, et kuramus, see toimus ju mu naaberriigis, mis sest, et mitusada kilomeetrit eemal. Eesti on aga oma mullis nii kaugel, pommitamised kusagil Iraagis ja kes teab veel kus tundusid nagu kusagil teises maailmas ning isegi Charlie Hebdo tulistamise ajal tundus Prantsusmaagi piisavalt eemal. Piisavalt, et turvatunne ei kaoks.

Aga nüüd, elades Kesk-Euroopas selle riigi kõrval, kus ühe ööga kaotas elu ligi paarsada inimest, kukkus mu sisseharjunud turvatunne kolinal kusagile sügavasse auku ja ma ei saanud sinna MITTE MIDAGI parata. Teadmine, et ma ei saa tegelikult kogu olukorra jaoks mitte midagi teha, muutis asja veel hullemaks. Okei, ma elan Murcias, kus ilmselt suurim kuritegu on see, kui pargis avalikult õlut juues unustad pudelile koti ümber panna või politsei su rajalt maha võtab selle eest, et su jalgrattal ei põle tuled ja kuulad sõidu ajal kõrvaklappidest muusikat (mõlema juhtumi puhul ei räägi isiklikest kogemustest), kuid teadmine, et elad millelegi sellisele nii lähedal, teeb kõhedaks. Ilmselt reageerisin oma emotsioonidega mõne arvates ka pisut üle, kuid turvatunde puudumine on hirmus ja eriti siis, kui sellise situatsiooniga varem mitte kunagi kokku pole puutunud.
Loodan parimat, sest elu läheb ju edasi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar