2. november 2015

Möödunud paari nädala põhiteemaks on olnud haige olemine. Alates üleeelmisest nädalavahetusest olen saanud seda rohkem ja vähem ka omal nahal tunda, rääkimata veel lastest, kellest suurem osa tuleb lasteaedagi meie mõistes haigena - köhimised ja nohutamised on igapäevased nähtused oktoobrikuu algusest alates.

Kord emale helistades kurtis too, kuidas minu väikeõde ja -vend lasteaiast väidetavalt tatise nina pärast pidevalt koju saadetakse, kuna a la üks aevastas ühe korra ja teine köhatas. Perearst on muuseas mõlemad terveks tunnistanud. Selle jutu peale tahaks lihtsalt muiata (kuigi tunnen emale kaasa ja soovin talle selle müsteeriumi lahendamisel kõike paremat) - siinsetest lastest peaksid Eesti (või siis Juuru) standardite järgi enamik vist juba haiglas olema, kuna sellist enneolematut tatihunnikut, mida mõni laps Cucurumillos toota suudab, pole ma veel näinud, rääkimata köhamaratonidest. Üks pisike tuli kord lasteaeda, endal häält polnud ollagi. 

Ilmselt on üks põhjus ilmas. Korraga läks siin jube külmaks - hommikuti oli 11-12 kraadi, nüüd 14-15, ning päeval 20-26 kanti. Šokeerisin sellega terve ülemöödunud nädala oma jopedes, pusadesse ja sallidesse mässitud töökaaslaseid, kui paljaste säärte ja kleitide lehvides tööle ilmusin. Tundub aga, et hindasin oma immuunsüsteemi üle, sest sellele järgnenud nädalavahetusel lebasin väikese palaviku ja valutava kurguga voodis, oh rõõmu. Isegi vaatamata kõikidele raksatud granaatõunadele, mida süües oma vitamiinivarusid täiendades lootsin, et äkiline temperatuurimuutus põrgukuumusest täita normaalseks mind ei mõjuta - tühi lootus.

Tundsin juba ülemöödunud reedel, et jõudu kuidagi ei ole, ning üritasin oma puu-hispaania keelega Adrianale selgeks teha, et hakkan vist haigeks jääma, kuid loodetavasti natuke küüslauku ja und toovad vast tervise tagasi. Selle esimese peale kirtsutas ta pisut nina - ju siis pole selline ravivahend siinkandis väga populaarne. Mulle tundubki, et esimese asjana minnakse ikka kohe apteeki, sest mõlemad mu lõunamaised korterikaaslased ütlesid mu haigusest kuuldes, et kui rohtu on vaja, anna aga teada, mul on. Kuhu jäävad ravimtaimed?! Rohke veejoomine ja uni? Vist põhjamaalastele... Igatahes mõtlesin Adriana reaktsiooni nähes asja pisut veel üles kruvida ning ütlesin, et eesti traditisioonilines meditsiinis on esikohal küüslauk ja viin, mille peale too naerma hakkas ning Christina, kes meid pealt kuulis, ohates käega vastu laupa lõi. 

Mu Eesti saatva organisatsiooni poolt määratud mentor Johhanna, kes samuti Hispaanias lasteaias vabatahtlik oli, hoiatas mind, et pidevalt pisut tõbine olemine saab osaks mu elust. Mõtlesin seepeale, et haaah, jutt või asi - külmal Eestilgi ei õnnestunud mind nii kergelt murda, aga ilmselgelt oli tal õigus. Tööle ma möödunud esmaspäeval ja teisipäeval ei jõudnudki vaatamata sellele, et pühapäev oli juba üsna kena olnud ning mul õnnestus isegi väikesel vegan-söömingul/istumisel käia. 

Veetsin terved päevad voodis, kallasin liitrite kaupa ingveriteed sidruni ja meega (igatsen normaalset Eesti mett!) endale sisse ning tegin hummust, millesse panin nii palju küüslauku, et isegi Chuck Norris oleks seda süües pildi eest visanud. Vaatata reklaamile, mida ma eesti pärimusmeditsiinile tegin, ma ise viina küll ei kasutanud... Kolmapäeval ärkasin siiski aga juba palju parema enesetundega ning läksin tööle tagasi, ainsateks kaebusteks vaid nohu ja väike kurguvalu.

Eelistan iga kell pigem paar päeva aega maha võtta ja enda ravimisele pühenduda selle asemel, et tööl, nui neljaks, edasi käia. Mul on ses osas päris hää võrdlus, kuna mu üks korterinaabritest, kes on juba mitu nädalat külmetuse küüsis vaevelnud, käib endiselt oma töökohas waldorflasteaias edasi ning tervenemise märke pole väliselt näha, kuigi tema ütleb, et tunneb end hästi. Minu arvates tuleb siin mängu pisut ka vastutuse pool - väikesed lapsed on niigi nõrgema immuunsüsteemiga ning kui just paanilist tööjõupuudust ei ole, on igatahes mõistlik need paar päeva vabaks võtta, tervis korda saada ja tervena ning mittenakkusohtlikuna tagasi minna. Aga vaba maa, las teeb nii nagu paremaks peab.

Nüüd aga tunnen end igati hästi. Väike kurguvalu veel on, aga vast saab sellestki jagu. Mul on aga hea meel, et ei pidanud kordagi apteeki minema. Ravi oli pikem, aga kindlasti ka pikema mõjuga.

Muidu aga on olnud taaskord tore aeg ägedas töökohas. Kord jäi mul suu ikka täiega lahti pärast seda, kui nägin, kuidas 3-4-aastaseid põnne Montessori süsteemi järgi kirjutama õpetati. Kõik käib läbi tunnetamise ning pärast seda, kui nad olid eriliste tähekaartide peal, kus tähed olid kusjuures liivapaberist välja lõigatud ja kleebitud, tähe kuju ja kirjutamise teekonna selgeks saanud, harjutasid nad seda jahu sees. Igaühel oli oma väike kast jahuga ning nõnda nad seal lõbutsesid. Ja neile on see põnev - saab jahuga mängida ja samas ka õppida. Ja kui jahus tuleb välja, siis polegi mud kui pliiats kätte ja proovi ka päriselt.

Mis siis veel.

Eile hoidsin kolm tundi oma läti sõbranna Liva kahe ja poole aastast last, kes räägib hispaania keelt. See poiss on ikka nii vahva. Eile enne äraminekut hoiatas ta ema mind, et ilmselt nutab poiss umbes veerand tundi, kuid tegelikkuses tegi ta seda ainult umbes kümme sekundit ja hakkas hoopis naerma, kui ma lolle nägusid tehes ta tähelepanu ema puudumise juurest ära üritasin viia. Ülejäänud aja mängis ta rahulikult oma autodega ning mina harjutasin hispaania keelt nii palju kui meelde tuli ja oli võimalik. Iga lapsehoidja unistus! Kui Liva tagasi tuli, sõitsime mägedesse ja nautisime öiseid vaateid Murciale. 

Lugesin kord üht jaburat artiklit (seda täpsemalt), mis aga tekitas minuski saunaigatsuse. Veel käisin mingi aeg tagasi taas vene poes tatravarusid täiendamas ning seal ringi vaadates tuli selline... okei, väike igatsus kodu(se toidu) järele ning nõnda lahkusingi poest tatra, rukkileiva ja präänikutega. Kes ütles, et söök tuju paremaks ei tee? Minul igatahes tegi küll.

Julgesin lõpuks ometi oma tahvelarvuti ja telefoni, lõustaraamat kaasa arvatud, kohalikku keelde panna. Lõpptulemus on see, et isegi mu meilile tulevad teavitused on teises keeles ja pärast seda, kui Google mulle täna terve hunniku hispaaniakeelseid privaatsussätteid ette söötis, mõtlesin korra, kas see kõik ikka tasub end ära. 

Veel suurem üllatus tuli siis, kui üle pika aja GPSi kasutasin, et Murcia vanalinna tänavaterägastikus teed leida, ning harjumuspärase inglise keele asemel rääkis preili navigatsioonivahend ootamatult nasaalselt ja venivalt ning otse loomulikult hispaania keeles. Muudad enda arvates ühe asja, aga saad mitmeid teisi üllatusi kauba peale, no mis seal ikka.

Üks uudis on veel - nimelt viin nüüd ühes lasteasutuses kord nädalas inglise keele ringi läbi. Gruppe on mul kaks, kummaski seitse last vanuses 1-3. Õnneks on igal lapsel kaasas  ka ema või isa, kuna nagu täna pärast esimest päeva seal välja tuli, oleks neid üksi ikka päris keeruline, kui mitte võimatu, taltsutada. Ja muidugi on nii pisikestel lastel palju julgem, kui vanematega koos kõike teevad. 

Selle ringi eesmärk pole mitte neid õpetada, vaid anda lastele võimalus kuulata teise keele kõla ning kui neile kasvõi"Hello!" külge jääb, on juba hästi. Niiet lihtsalt mängin nendega inglise keeles ja olen ninnunännult energiline. 

Kuna viiulimäng on midagi, mida ma natuke isegi valdan, võtsin oma neljakeelse kullakese üle piiiiiika aja jälle kastist välja ning tutvustasin seda ka lastele. Hiljem mängisime veel kivikuju, toolimängu ja tegime niisama tantsu. Ja õppisin "Twinkle Twinkle Little Star" laulukese esimese salmi pähe, see lugu on vist universaalne. Töötas igatahes. Hiljem sain ühelt lapsevanemalt sõnumi, et väga tore oli. Rõõm!

Ahjaa, ülimalt vajalik teave - käisin täna lisaks granaatõuntele ka sidruneid ja mandariine raksamas. Hooaeg hakkab kohale jõudma!

¡Besos!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar