22. november 2015

Elu lõunamaal käib täie hooga. Vahem suuremalt, vahel vaiksemalt, aga käib. 9. novembril tiksus mul siin kaks kuud täis ning kümme päeva hiljem sain taas aastakese vanemaks. See vist hakkab traditsiooniks kujunema, et sünnipäeval tuleb välisriigis olla - eelmisel aastal olin näiteks Istanbulis. Järgmisel aastal jälle kusagil mujal? Eks ole näha!

Tegin vahepeal keeletesti - tulemuseks sain A2. Leian, et see on kahe kuuga päris okei tulemus arvestades seda, et ei osanud septembris Alicantes lennukist maha astudes isegi ¡Hola! öelda. Ja muidugi olen keelekursuste osas olnud - tunnistan - päris laisk. Kodused tööd kuhjuvad suure hunnikuna, aga ma ei suuda end pärast viietunnist intensiivset hispaaniakeelset tööpäeva piisavalt kokku võtta, et veel grammatikat teha, mis mu teadmisi aitaks veel rohkem kinnistada. Vabandused-vabandused...

Sellele vaatamata on mul Cucus elu juba kõvasti lihtsam. Saan lastest täitsa aru, suudan end enam-vähem oma kolleegidele selgeks teha ning igapäevatoimetusteski on märgata edenemist (poes ei küsi enam esimese asjana müüjalt, et vabandust, kas te inglise keelt räägite?).

Kõige naljakam on muidugi see, et mõttes õnnestub mul lihtsalt suurepärane ja täiuslik lause kokku klopsida, kuid kui ma seda samasuguses olekus välja üritan öelda, on harilikult tulemuseks paar sõna, nende vahel äääää-öööö-mmmm. Oh, välja arvatud muidugi need laused, mida ma tööl iga päev pidevalt kuulen, näiteks: "Kus su sussid on?" "Tahan vett, palun!" "Pane kahvel laua peale, see pole mängimiseks!" "Korista oma asjad ära!" "Toas kummikutega ei käida!" "Palun pane uks kinni!" Nende hulgas muidugi ka kustumatu "Mis see on?" Täitsa tõsi - mida rohkem kuuled, seda rohkem kõrvu jääb ja seda lihtsam endal sujuvalt rääkida.

Eelmisel nädalal olin kaks päeva tööl üsnagi ekstreemses seisus - Cristinat, minu kolleegi, kes vapralt inglise keelt pisut räägib, polnud tööl, ning seega pidin Adriana ja Tinaga suhtlemisel ise hakkama saama. Ja läks täitsa kenasti! Igavene au ja kiitus neile pühakule omase kannatlikkuse eest, kui ma üritan neile selgeks teha, et homseks lõunasöögiks on veel piisavalt puuvilju, aga ülehomseks tuleb juurde küsida õunu ja banaane. Ning oh, riisigaletid on ka otsas. Madre mía, kui palju lapsed ikka söövad.

Teisipäeval pärast koorideeriva organisatsiooni kontoris toimunud hispaania keele tundi ütles meie kohalik haldjast ristiema Noemí, et oo, Liisa, sul tuleb ju sünnipäev, kas sa teed ka midagi? Mmm, nojaa, vist äkki midagi võiks... Igatahes kutsusin siis kogu vabatahtlike kamba neljapäevaks meie Calle Cronista Diego Rodriguez de Almela tänaval asuvasse korterisse, et väike istumine maha pidada.

Siinkohal peaksin vist selgitama, et minu jaoks pole mu sünnipäev kunagi eriti oluline olnud - päev nagu päev ikka. Samuti pole ma osanud sellega kaasneva suurema tähelepanuga midagi ette võtta, pigem olen tundud end üsna kohmentuna. Kui nüüd mõelda, pole ma muul ajal ka suur tähelepanu keskel olemise fänn, aga see selleks. Ning peo korraldamine keset nädalat, kui kõik peavad järgmisel päeval tööle minema, tundus kuidagi eriti veider. Siis aga jõudsin arusaamisele, et see päev on ju ainult üks kord aastas ning samahästi võib seda proovida ka nautida. Ja tuli välja, et nautida sai seda sajaga!

Möödunud nädalal, kui Cristinat tööl polnud, tuli ühel lõunasöögil jututeemaks aastaring ning muidugi sünnipäevad. Kolm korda võite arvata, millisel kuupäeval oli ainukese novembrikuu sünnipäevalapse sünnipäev. Ma polnud enam isegi väga üllatunud, et selle pisikese poisi sünnipäev oli üheksateistkümnendal nagu mul, sest tundub, et siin lõunas ainult suured toredad kokkusattumused juhtuvadki.

Adrian ja Tina uurisid, et kas ma äkki tahaksin, et Cucurumillos mu sünnipäeva ka Montessori-stiilis peetaks, ning kuna ma olen sedalaadi tähistamist ainult korra näinud, ütlesin jah - võin nüüd küll 22 olla, aga mu sisemine laps ei ole kunagi nii vana, et sellisele pakkumisele ära öelda. Lubasin suure suuga ka kooki küpsetada - idee, mis samuti suure heakskiiduga vastu võeti.

Selle viimasega sai aga palju nalja. Järgneb pikk lõik sarjast "Liisa õpib kokakunsti".

Tuli välja, et sellel koogil on terve hunnik reegleid: ei tohi sisaldada laktoosi, st. lehmapiim ja või olid välistatud. Selle esimesega pole probleemi, kuna loomseid piimatooteid ma siin ei tarbi niikuinii, aga mille paganaga võid asendada? Suhkur võis olla, aga mitte valge, vaid pruun. Ei mingeid pähkleid, osadel on allergia. Ja teades mu kolleegide halvakspanu valge nisujahu osas (seda kasutatakse siin ainult plastiliini valmistamiseks ja tähtede õppimiseks), otsustasin selle asemel hoopis speltajahu kasuks - sama, millega siin saia teeme.

Ohsaa, milline väljakutse. Sain paar ideed ühelt väga healt tuttavalt, kellele paanikakirja kirjutasin ja kes soovitas või asendada kookosrasvaga - muidugi. Samuti sain paar retsepti. Siinkohal pean aga jälle aus olema - olen jube kehv retseptidest kinni pidaja. Valisin neist lõpuks kaks šokolaadikoogi oma välja ja otsustasin kõhutunnet usaldada ja vaadata, mis saab, kui ma mõlemast võtan ainult osa ja need omavahel kokku panen.

Aga selleks, et üldse midagi küpsetada, tuli minna poodi. Võtsin selle teekonna ette kolmapäeval, päev enne mu sünnipäeva, ning sõitsin pärast tööd bussiga teise linna otsa, et muuhulgas vene poest ka tatart osta. Just nii - kavatsesin oma õhtustele sünnipäevakülalistele tatart pakkuda. Kujutate ette, milline eksootika see siin on? Suutsin juba varem oma itaallannast (!) korterinaabri tatrausku viia, seega tundsin, et oma lemmiktoidu pakkumine oma sünnipäeval on päris hea mõte. Poodi kohale jõudes võttis mind vastu aga kinnine uks - muidugi, paganase siesta... Eks polnud midagi teha, tuli õhtul tagasi vantsida.

Pärast teist šopingutiiru, mille käigus hankisin ka koogivormi, kuna see meil kodus veel puudus, sain lõpuks ometi küpsetama hakata. Esimene reeglitele vastav šokolaadikook tuli välja üsna paljutõotavalt, aga et miski näris mind ikka, lõikasin pisikese tükikese ja avastasin, et see polnud üldse magus. Seda siis laste maitsemeelega arvestades, kui tuletasin meelde neid küpsetisi, mida harilikult vanemad reedeti Cucusse on toonud. Ja teades, kuivõrd ausad on lapsed söögi osas, tundsin, et mul ei jää muud üle kui uus kook teha.

Panin koogi number kaks ahju kell pool kaksteist öösel ning 45 minutit hiljem, kui ahju küljes olev taimer valjult tilises, avastasin oma suureks üllatuseks, et koogivormis on endiselt tainas. Ja ahi polnud isegi mitte soe. Nojah, olin oma udupäisuses unustanud temperatuurinupu sisse keerata. Mis seal ikka - pärast järjekordset kolmveerandtundi (mille keskel käisin mitu korda uurimas, kas kõik ikka funkab) sai see kulinaarne meistriteos valmis ja et olin juba piisavalt unine, otsustasin, et saagu mis saab - võtan selle Cucusse kaasa ja loodan parimat.

Neljapäeval äratas mind täpselt üks minut enne mu äratuskella üles mu ema, kes mulle kodust helistas ja õnne soovis. Täpselt üks minut enne äratuskella! Mingi emade kõhutunde värk vist. Pärast temaga rääkimist otsustasin veel natuke voodis lesida ja ärkamist edasi lükata, kui mulle helistas teises maakera otsas asuv õeraas. Nii tore!

Cucurumillosse jõudes sain oma kolleegidelt ja kohal olnud lastelt suure kallirahe, mis oli üliarmas. Seejärel jätkasin nagu ikka lõunasöögi ettevalmistamisega, aga kui jõudsin oma koogi lahtilõikamiseni, hakkasin kahtlema ja kutsusin Cristina õuest tuppa. Ütlesin, et nüüd on lugu selline, et sul tuleb nüüd esimene tükk proovida ja ausalt öelda, kas kook on söödav või ei. Sel ajal, kui ta esimest ampsu proovis, oli mul umbes sarnane tunne nagu pärast ettemänge, kui õppejõud hakkavad su muusikalisele vaimusünnitisele tagasisidet andma. Cristina aga ütles, et ärgu ma põdegu, kook on väga hea. Huhhh.

Hommikutegevuseks oligi minu sünnipäeva tähistamine, kust võtsid osa kõik lapsed. Etteruttavalt ütlen, et tavaliselt on kohal ka vanemad, aga et selle poisi, kellel samuti sünnipäev oli, omad ei saanud tulla, otsustati ainult minu oma tähistada. Olin paar päeva tagasi ka oma emaga ühendust võtnud, et ta mulle miskeid pilte saadaks, kus ma veel ise ka täitsa pudin olen, kuna iga aasta kohta piltide näitamine käib ka asja juurde. Kodutöö oli hästi tehtud tänu emale ja tema töökaaslasele naabermajast, kes pildid sise skännis. Valisin välja kolm pilti mida teistele näidata ja kogu värk võiski pihta hakata. Kuna harilikult saavad lapsed siin kõige rohkem viieaastaseks, minul oli aga vanust mitu korda rohkem, otustasin oma esimeste eluaastate piltidega piirduda, muidu oleksime kogu tähistamisega jõudnud lõpuni alles õhtuks.

Lapsed istusid ringis ümber paberist meisterdatud aastaringi/päikeseketta, mille keskel põles küünal ning mis oli omakorda jaotatud aastaaegadeks ning kuudeks. Minul tuli siis, pisike gloobus käes, laulu saatel ümber selle päikese kõndida ning novembrikuu juures peatuda. See gloobusega kõndimine näitab lastele piltlikult ette maakera tiirlemist ümber Päikese ning aastate möödumist.

Enne esimest tiiru näitasin pilti, kus olin mõne kuu vanune ning istusin ema süles ning pidin siis rääkima, kuidas oli elu siis, kui ma nii vana olin. Harilikult teevad jutuvestmise ära lapsevanemad, minu omad on aga 3000 km eemal Juurus. Ja olgem ausad, tegelikult ma ei mäleta, mis toimus 21 aastat ja 9 kuud tagasi. Aga midagi ma ikka kokku leiutasin ning kuna novembrikuus oli tol ajal juba lumi maas, siin aga seda üldse pole, tundus tore taolistele eripäradele rõhuda. Oleks ma teadnud, et mul tuleb päris palju juurde ka rääkida, oleksin enne oma vanematelt nõu küsinud, aga mis seal ikka! Tavaliselt näitavad vanemad sel hetkel ka pilte, kus laps oli alles kõhubeebi, aga meil selliseid kahjuks pole.

Pärast esimese pildi näitamist kõndisin ühe ringi ning lapsed laulsid, et sain ühe aasta vanuseks. Siis näitasin pilti, kus ma olen koos oma paari kuu vanuse õe Lauraga... Jaah, kunagi oli aeg, mil olin oma õeraasust pikem, nüüd ei saa temale isegi kõrgeid kontsi kandes ligilähedalegi. Heh, äge. 

Seejärel kõndisin mõne ringi veel kuni neljaseks saamiseni ning näitasin pilti, kus me Lauraga oleme talvel õues, seltsilisteks üks pirakas lumememm ning pisut väiksem lumest tehtud karu. Küll see tekitas lastes ja nagu nägin, ka mu kolleegides, palju elevust! Oli tore rääkida, kuidas talvel, kui veel oma majas elasime, õues lumega mängisime. Külmas riigis elades on omad plussid.

Pärast seda ma enam pilte ei näidanud, kuid 18 ringi oli veel ees. Laste laulu saatel, gloobus käes, viimased 18 tiiru ümber pisikese päikeseketta joosta oli päris vahva. Selle osas tehti väike erand, sest nagu ma enne mainisin, kõnnitakse ümber päikeseketta ühe aasta kaupa. Cristina ja Tina aitasid numbreid lugeda ning kui olin umbes seitsmeteistkümneni jõudnud, mõtlesin, et küll ma olen ikka vana.

Pärast seda võtsid lapsed mu ümber ringis käest kinni ning Adriana ütles, et nüüd anname sulle kingituse, milleks on armastus. "Sulgege oma silmad, avage südamed ja saatke armastus oma südamest Liisa südamesse!" Muidugi kõige väiksemate puhul oli selline paigalpüsimine natuke keeruline, aga mulle meeldib väga taoline teadlik vaimne lähenemine juba nii väikesest peale.

Pärast sellist ringi tulid nad kõik mind korraga kallistama ja siis lõid emotsioonid mulle üle pea kokku ning hakkasin lihtsalt vesistama. See oli väga ootamatu, aga noh, juhtub. Vast ikka see saadud armastus-armastus... Lõunasöögiajaks toodi laudu juurde ning kõik lapsed kupatati minu sünnipäeva puhul sööma. Sain sünnipäevlalaulu nii hispaania- kui inglise keeles, mis oli ülivahva. Ja mis kõige ägedam? Mu kook söödi suurte kiidusõnade saatel viimsete purudeni ära. Vast pole minu kokakunsti osas kõik veel kadunud. Aga jah, Cucurumillos oli ikka väga tore sünnipäev.

Pärast tööd läksin poodi ja ostsin kaks avokaadot. Nimelt oli mul ju eelmisest õhtust üks terve kook alles jäänud ning otsustasin selle tordiks ümber teha. Meie vabatahtlike seltskonnas on aga hunnik veganeid, kes ei tarbi mingisuguseid loomseid saadusi, kaasa arvatud munad ja mesi, rääkimata siis piimast ja piimatoodetest, Cucusse viidud kook sisaldas aga mune.

Mu algne plaan nägigi ette, et teen kaks kooki - šokolaadikoogi tööle ja õunakoogi veganvariandis õhtuks, aga et mu esimene kook ei tulnud piisavalt lastesõbralik, tuli plaanid ümber teha. Igatahes oli mul kodus hunnik banaane, mille siis koos avokaadode ja natukese meega saumikseri abil pudruks tegin ning kogu selle massi siis koogi vahele ja peale möksisin. Mis iganes saab, süüa kõlbab vast ikka ja Ines hiljem ütleski, et see šokolaadi-avokaado-banaanitort oli parim.

Õhtul oli meid meie elutoas kokku 13 inimest, kaasa arvatud meie kallis haldjast ristiema Noemí. Üks kook toodi külaliste poolt veel, õnneks samuti vegan, lisaks pakkusin tatart värske tomati-kurgi-kapsasalati ning ahjus küpsetatud maguskartulitega (kuna need on siin pisut odavamad kui Eestis, tarvitan neid, sest need on head!) - lihtne kodumaine värk, peale maguskartulite siis. Tean kaht eestlast, kes pärast seda, kui ma neile ütlesin, et mu siinne sünnipäevaõhtusöök oli tatar, valjult naerma hakkasid :D Ja keegi peale poolakate ja teise Eesti neiu ei teadnud, misasi tatar on, seega oli mul suur rõõm seda siin reklaamida.

Samuti oli mul erilisteks hetkedeks ka üks Vana Tallinn, mille lahti tegin - vaatamata oma senisele hoiakule sünnipäeva suhtes leidsin pärast seda, kui suurem enamik mu siinsetest sõpradest kohale tuli ja selja taga oli olnud nii toredate emotsioonidega päev Cucus, et sünnipäev on siiski piisavalt eriline.

Olen väga tänulik kogu selle päeva eest, väga vahva oli!

Järgmisel päeval tööle minnes sain ootamatu, aga väga armsa sünnipäevakingituse. Üks väike tüdruk koos emaga kinkisid mulle suure sooja salli, samuti mainis see ema, et tütar oli öelnud, et eelmisel päeval saadud kook olla väga hea olnud. Äge!

Reedel käisin ka oma korterinaabrite töökohas waldorflasteaias, kus toimus õhtul vahva pidu ning olles huvitatud ka teistest alternatiivsetest pedagoogikatest, võtsin vastu Inese kutse ka tulla ja näha, mida nemad seal teevad. Koht oli väga kena ja korras ning erinevalt Cucust, kus kõik 23 last on koos, on seal lapsed vanuse järgi eri rühmades. Eks seal ole neid natuke rohkem ka. Aga kogu hoov oli toredasti laternate ja küünaldega kaunistatud ning pärast laternatega rongkäiku mööda pimedat hoovi pakuti süüa kastaneid ja sütel küpsetatud maguskartuleid. Igal juhul tahaksin veel külla minna ja täpsemalt näha.

Muid uudiseid siis.

Olen jätkuvalt pisikestele mudilastele inglise keele ringi läbi viinud. Üht tundi ette valmistades ja selleks ideid otsides tuli mulle ette sabakleepimise mäng, kus laps, silmad kinni seotud, peab paberile joonistatud loomale saba külge kleepima. Otsustasin loomaks valida hobuse, kuna olin eelmisel tunnil rääkinud, et viiuli poogna jõhvid on hobuse sabast tehtud ja kordamine on tarkuse ema. Selleks tuli mul aga hobune joonistada, mida noh... ma pole kunagi teinud. Mu õeraas on sel alal kõvasti parem kui mina. Igatahes, lapsi ei saanud aga ometi ilma sabakleepimiseta jätta - seega googeldasin esimese ettejuhtuva hobuse ja üritasin selle siis vahelduva kirumisega paberile panna. Tulemus ei tulnud õnneks kõige jubedam ning kõik said tunnis aru, mis loomaga tegu. Muidugi nii pisikestega ei läinud kinnisilmi kleepimine läbi, aga ei ole miskit!

Järgmises tunnis jätkasime joonistamisega ning sedakorda joonistasid mõlemad grupid vanemate abiga oma unistuste looma - superhea viis värvide ja kehaosade õppimiseks.

Detsembri alguses ootan ka oma esimest külalist kaugelt kodumaalt - mu ema, kes lendas viimati lennukiga ligi nelikümmend aastat tagasi, tuleb nüüd mulle Murciasse külla. Siia ja tagasi kokku nelja lennuga, kolm neist Ryanairiga. Nii-nii tore! Ja ta toob mulle ka mu kalli arvuti, seega on lootust, et hakkan taas tihemini blogima - tahvliga pole pikkade kirjatükkide tegemine üldse mõnus.

Paar nädalavahetust tagasi käis mul külas Kadri Ann - seikluslusti täis Eesti neiu, kellega koos ka Granadas käisime (oh, mul on selle reisukese kohta ikka veel postitus võlas) ning kes Murcia lähedal Elches oma vabatahtlikuteenistust teeb. Siin oli tal üks suur ja tähtis inglise keele eksam teha. Pärast jäi ta aga nädalavahetuseks külla ning mul oli selle üle ainult hea meel. Võtsin ühendust Livaga, kes meid järgmisel päeval randa viis.

Mazarróni-nimelise linna lähedal asub palju rannakesi, sealhulgas üks nimega Cueva de los lobos ("huntide koobas"), kuhu suundusimegi. Sinna sõit oli juba omaette elmus - ühel pool kõrge kalju, teisel hunnik tühjust ja siis meri. Liva on väga hea autojuht, aga mul võttis vahepeal ikka kõhu alt õõnsaks küll, eriti siis, kui kitsal teel mõni teine auto vastu tuli ning emb-kumb siis koha pidi otsima, kus peatuda, et teine mööda saaks.

Kohale jõudes avanev vaatepilt oli vägev - kaljude vahel asuv rand ning sinine Vahemeri. Küll aga tuli porgandpaljaid inimesi silmates välja, et tegu on nudistide rannaga. Ma pole kunagi veel sellises rannas käinud, aga et eestlased on saunarahvas ning ütlus "saunas on kõik võrdsed" sobis täitsa kenasti ka antud olukorda, polnud probleem jätta riided kus seda ja teist ning merre joosta. Ja ma pole kunagi novembri alguses meres ujumas käinud. Nii hea oli!

Hiljem sõitsime randade juures ringi ja nautisime vaateid. Tuli välja, et järgmine rand on mõeldud eelkõige geidele ja tõepoolest, rannas lehvis isegi vikerkaarelipp. Kõige suuremat nalja valmistas mulle aga rand nimega La playa de la piedra mala. Täpsemalt tegelikult selle ranna nimi, mis tähendab tõlkes umbestäpselt "halva kivi randa". Kui lamp! Aga oli väga tore väljasõit ning väike Aaron tegi endiselt oma armastusega autode vastu meile palju rõõmu.

Eile käisin taas ühes oma lemmikus puuviljapoes, mida peab üks india pere. Või noh, vähemalt ma arvan nii, sest alati, kui ma sinna lähen, on leti taga kas vanem või noorem indialase välimusega mees. Täna sedakorda oli noorem ja kui ma kassasse maksma läksin, naeratas ta mulle laia suuga vastu ning pärast seda, kui olime tervitused hispaania keeles vahetanud, hakkas ta minuga - üllatus-üllatus - inglise keeles rääkima.

Okei, saan aru, et ma ei näe just kohaliku moodi välja, aga ma tahaks keelt harjutada. Aga tema tahab omakorda vist oma inglise keelt praktiseerida. Või on mu kohaliku keele oskus tema kõrvade jaoks ikka veel piisavalt halb, et ilma inglise keeleta läbi ei aja, kuigi numbreid oskan ma kõvasti paremini kui kaks kuud tagasi. Ausalt!
Nojah, niipalju siis katsetest kohalikku ellu rohkem sisse sulanduda. Aga ma ei anna alla!

Teadupärast ütleb aga üks pilt rohkem kui tuhat sõna.

Üks sünnipäevakaart jõudis kohale päev hiljem - mu õeraas saatis mulle kängurudemaalt nii ägeda pildi! Väga vahva, mu sein oligi liiga tühi.

Ines oma telefonikaameraga oli mulle seltsiks, kui avokaadode tõttu roheliseks kujunenud tordile viimast lihvi andsin.

22 ei ole viimane taks, sest üks mu Filipiinidelt pärit sõbranna ütles, et nende sünnipäevade naljadega käib kaasas üks selline, et raskeks läheb elu alles pärast 31. eluaastat - inimene on siis "kalendrist väljas", kuna rohkem päevi üheski kuus enam pole. Aega on!

Kui Kadri Ann Murcias oli, käisime ka minu kodulinnas pisut ringi. Kuigi pildilt ei pruugi see nii hästi välja tulla, olid need veinipudelid ÜÜRATUD.

Ja siit algab meie pisikese rannaväljasõidu jäädvustus.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar