6. oktoober 2015

Meil on nüüd korteris internet! Vaatamata Noemi pidevale surkimisele küll ligi kuu aega hiljem, aga asi seegi.

On rõõm, et laupäevane vahejuhtum korterinaabriga lahenes igati sõbralikult. Tuli välja, et natuke olin ise ka süüdi - nimelt olen harjunud, et inglise keelt rääkivate inimeste tase on olnud üldiselt hea ja kui ei ole, pole ka hullu, aru saab ju ikka. Kuid Paola puhul ma ei teadnud, et ta oma keeleoskuse osas niivõrd pabinas on, ja ei osanud sellega arvestada. Aga lõpp hea - kõik hea ja elu läheb edasi.

Eile oli ühe mu väikevenna sünnipäev ning selleks puhuks korraldati pühapäeval suur tordisööming, kuhu mina oma skypekõnega küll pisut hiljaks jäin... Sellele vaatamata oli nii-nii tore oma uut ja vana peret üle pika aja päriselt näha, mis sest, et läbi kaamerasilma. Ainukesena oli puudu mu õeraas Laura, kes kogu kokkutulekust jäi ilma ilmselt suure ajavahe tõttu. Anname andeks, Austraalia on ju veelgi kaugemal.

Uue nädala algus Cucurumillos möödus üllatavalt toredalt. Üllatavalt, sest oma Aguilases veedetud aja jooksul polnud ma hispaania keele õppimisega peaaegu et üldse tegelenud ning nõnda pabistasingi eile trammiga tööle sõites hullupööra ja olin kindel, et mul pole essugi meeles. Ja nagu alati oli see täiesti mõttetu tegevus, sest igapäevaseks suhtlemiseks vajalikud sõnad ja fraasid tulid kenasti sügavatest mälusoppidest tagasi ning kui midagi kinni kiiluski, olid sõnaraamat ja Cristina jälle abiks.

Ja on suur rõõm näha, et lapsed hakkavad minuga üha rohkem ja rohkem ära harjuma. Täna veetsin ligi tund aega käsitööklassis ning vorpisin neljale-viiele pisikesele piigale plastiliinist loomakesi teha. Vahepeal tuli Cristina ja ütles, et ta läheb välja, kui midagi vaja on, eks tule ja küsi. Ja nii ma sinna ainukese täiskasvanuna jäingi. Kogu loomakeste tegemine saigi alguse sellest, et otsustasin kogu olukorra ka enda jaoks harivaks teha ning hakkasin erinevaid elukaid plastiliinist välja voolima (nii hästi-halvasti kui ma oskasin) ning küsisin siis, kes see hispaania keeles on. 
Päeva lõpus tulid mitu-mitu tüdrukut mind korraga kallistama ja üks julges isegi sülle pugeda. Lapsed on ägedad!


Nädalavahetuse üks vahvamaid seiku oli siis, kui istusin taas pargis ja korraga tuli minuga rääkima üks vanaproua, kellega olin paar nädalat tagasi sealsamas juhuslikult kohtunud, kui kõik teised pingid olid täis ning tema oma sõbrantsidega minu juurde istuma tuli. Nii äge, et ta mind veel mäletas, aga kahju, et ma endiselt temaga rääkida ei osanud. Jälle üks põhjus, miks keeleõpet tõsisemalt võtta!

Aguilasest jäi mul möödunud korral jagamata veel üks pilt:


Nimelt sai mu sisemine salajane (oleme tegelikult ausad - päris avalik) kassimutt korralikult rõõmustada - hosteli hoovis lidusid vahelduva eduga ringi 3-4 kassi, kellest kaks olid veel pisikesed. Kaisutada neid kahjuks küll ei saanud, kuna vaatamata mu püüdlustele ei saanud ma neid kätte, kuid võib-olla on asi ka selles, et kutsusin ja kisskisskiisumiisutasin neid eesti keeles. Peab ikka hispaaniakeelse kassilausumise ka ära õppima. Igatahes oli mu üllatus suur, kui kord ühe lillepeenra kõrval istudes ning oma netiisu leevendades (internet levib ikka ainult veidrates kohtades - pargid, lillepeenrad...) korraga krabistamist kuulsin ja üks miisudest oma nina põõsa tagant välja pistis. Vapper loom!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar