19. oktoober 2015

Kuna ma olen endiselt pettunud Bloggeris pärast seda kurba vahejuhtumit, kus too lihtsalt mu Granada reisi kirjeldusele vee peale lasi, otsustasin pikemalt hoopis oma töökohast Cucurumillost kirjutada. Ja nüüdsest on mu kirjutamisprotsess kaheastmeline - esmalt Wordi dokumendina ja siis vana hea kopeeri-kleebi. Tüütu, aga turvaline. Või ei oska ma endiselt oma tahvelarvutit kasutada, kes teab. 

Mida rohkem ma Cucurumillos käin, seda rohkem tundub mulle, et see on ikka üks maagiline koht. Ma pole just kõige eeskujulikum hommikuinimene - ükskõik kui uniselt ma tööle jõuan, ikka lahkun sealt energialaksu ning rõõmsa meelega. Ning need kolm naist Christina, Adriana ja Tina, kellega koos töötan, on suurepärased. Lapsi on kokku 22 vanuses 2-5 (pisemaid on rohkem) ning võin kinnitada, et nüüdseks on mul ka kõik nimed selged! 

Täna juhtus, et ettearvamatute väikeste hommikuste perekondlike draamade tõttu jõudsin tööle üsna tusasena ning kui ma Adriana küsimise peale lihtsalt nutma hakkasin, tulid nii tema kui Tina mind kallistama ning selline hellus ajas mind veel rohkem vesistama. Aga ehk ongi kurvastuse peletamiseks vaja sooja kallistust, tassi teed ning ühe pisikese neiu suuri särasilmi, kui too entusiastlikult "Hola, Liisa!" ütleb. Mõnikord on 3000 km kodust eemal olla päris raske, aga Cucurumillos õnneks lihtsalt pole võimalik kurb olla, pikalt vähemalt mitte. 

Laias laastus näeb mu päev Cucurumillos välja umbes selline. Töö algab ametlikult kell 9, aga kuna ma kunagi ei tea, mis loogikaga trammid käivad ning millal ma peaks peatusesse minema, et mõni mul kohe nina eest ära ei sõidaks ja ma 6 minutit uut ootama ei peaks, lisada juurde veel pisike jalutuskäik Cucurumillosse, jõuan ma harilikult 9-9:15 vahel. Selleks ajaks on alati kohal Adriana, mõnikord ka Tina, ning paar varakult jõudnud last. 

Hommikused kohalejõudmised on alati põnevad just seetõttu, et kunagi ei tea, mis ees ootab. Mõnikord on rahulik, ainsaks tegevuseks Adriana ja laste pingeline lauamäng, mõnikord aga käib laste hittlastelaulu "Drilo drilo cocodrilo", mida tundub, et kõik lapsed peast teavad, saatel ikka paras möll. Mina aga võtan esimese asjana külmikust hunniku puuvilju ja hakkan neid lastele lõunasöögiks tükeldama, hiljem lisan neile ka riisigaletid, kohaliku nimega tortitas - osad meega, osad ilma.

Ühel hommikul saatis mu hakkimisprotsessi vali "We will, we will rock you" Cucurumillo versioon, mida lapsed hääldasid umbes "vii vöö vii vöö rokuuu" ja mis oli ülinaljakas. Üks mehehakatis tagus trummi ka kaasa ja nõndaviisi käidi rokkiva rongkäiguna terve maja läbi. 

 Hakkmisega ühel pool, ei tea kunagi, mis saama hakkab. Cucurumillos töötamise alguspäevil istusin enamasti pisut eemal, ajasin Cristinaga juttu ning üritasin võimalikult palju hispaaniakeelseid sõnu ära õppida, nüüd aga julgen lastega rohkem tegeleda. 

Näiteks täna hommikul üritasin oma puu-hispaania keelega ühele poisile kääridega lõikamist õpetada. Väga huvitav, kuidas sellised täiskasvanute jaoks iseenesestmõistetavad oskused on kunagi tulnud läbi töö ja harjutamise - see oli minu jaoks vahva (taas)avastus. Igatahes polnud sellel poisil väga palju kannatust ning tundus, et kogu protsess on tema jaoks üsna masendav vaatamata sellele, et üritasin teda paberile joonistatud suure lokihunnikuga kriipsujukudele juuksurit mängima panna. Kuid kääride õige hoidmine tuli tal lõpuks isegi välja ning loodan, et lauset "Ma ei tee seda enam kunagi!" ta väga tõsiselt ei mõelnud. 

Hiljem Cristinaga arutades ütles temagi, et poisi eest on sageli kõik ette-taha ära tehtud ning tal ilmselt võtabki kääridega lõikama õppimine ta kannatamatuse ning pideva allaandmise tõttu natuke kauem kui teistel. 

 Minu lemmikkoht ongi käsitööruum, kus hommikuti käib vilgas plastiliiniga meisterdamine, joonistamine, kääridega lõikamine ja palju muud. Umbes 10:30 paiku kõlab trianglitilin ning lapsed kolistavad tuppa, kus toimub hommikutegevus. Siiamaani oleme laulnud, ringis tantsinud ja võimelnud, kuid kord tõi Adriana ühe piraka tiibeti helikausi, millest tekkivaid vibratsioone kõik ka omal nahal tunda said. Muidugi oli pisemate jaoks tükk tegemist, et kannatlikult pikali olla, kuna paarikümne lapse juures eraldi käimine võtab omajagu aega. 

Ükskõik mis tegevus hommikul ka parajasti on, alati lõppeb see iga päev samasuguse rahuliku muusika saates ringis üksteise ümbert kinni hoides ja ühiselt hingates, misjärel ütlevad kõik ükshaaval oma nime. Seejärel minnakse pikas rongis käsi pesema ning kes soovivad, saavad tulla lõunat sööma. 

Minule on see suur sagimisaeg, kus lükkan lauad kokku, jagan puuviljad erinevatele taldrikutele ning panen kõik lõunasöögiks valmis. Seejärel loosib Cristina laste abil nende seast päeva "korrapidaja" välja, kes siis omakorda valib omale ühe abilise ning koos temaga jagab igale ühele välja salvrätikud, loeb siis kõik laua taga istuvad lapsed kokku ning jagab siis vastava arvu kahvleid välja. Seejärel süütab korrapidaja küünla, kõik võtavad kätest kinni ja loevad söögipalve, kus tänatakse päikest ja maad, ning asutakse sööma. Iga päev on selline rituaal. Teine käik on riisigaletid ning pärast seda toob iga laps oma klaasi ise ära ning paneb oma salvräti tagasi kasti. 

Ning siis hakkab minu leivanumber - kogu selle möllu koristamine. Täitsa hämmastav, kui palju segadust suudavad kümmekond last (kõik söömas ei käi) endast pärast sööki maha jätta. Eks iga päev on erinev, aga enamasti kulub mul tükk aega põranda pühkimisele ja nõudepesule. Õnneks on mul aga viimased nädal aega seltsi olnud - ühele pisikesele kolmeaastasele neiule meeldib samal ajal köögis olla ja laulda, kui ma koristan. Tegelikult pole mul koristamise vastu midagi, kuna see on üks vähestest tegevustest, millega ma saan reaalselt abiks olla ning on tore vaadata, kuidas üks ruum võib harja ja puhastuslapi abil hoopis teistsuguseks muutuda.

 Koristamisega jõuan harilikult lõpule kella 12 ajal ning pärast seda on jälle vabakava - lapsed kas maalivad, kiiguvad õues, mängivad liivakastis, meisterdavad, vaatavad raamatuid või mängivad niisama. Mina töllerdan ringi ja vaatan, kus abi või lisasilmapaari vaja läheb, ning mängin koos lastega, kui väga palju keeleoskust vaja ei lähe. Tihti ütleb ka mõni õpetaja, kuhu minna või kus silma peal hoida. 

 Lapsed on suurepärased õpetajad. Kord õppisin ühe kolmeaastase pisikese tüdrukuga värviliste kaartidega mängides uusi sõnu, see oli nii armas kogemus. Teine kord oli ühel reedesel päeval, kus lapsed võtavad kodust midagi kaasa, et teistega jagada, ühel poisil kaasas suur pusle, kus olid ingliskeelsed sõnad koos piltidega tähestiku järjekorras. Noormees ise polnud võõrkeele õppimisest küll väga huvitatud, aga mina kasutasin jällegi juhust ja õppisin hunniku sõnu selgeks sedamööda kuidas puslet kokku pandi. Tina, kes meie selja taga askeldas, küsis mu käest ingliskeelseid vasteid ning nõnda me siis üksteist õpetasime. 

Umbes kella ühe paiku kõlab taas trianglitirin ning lapsed kogunevad taas tuppa, kus toimub järgmine tegevus. Oh, see on üks mu päeva lemmikosi, kuna kunagi ei või teada, mis sealt tuleb. 

Kuna praegu on sügis, oleme selle teemaga palju tegelenud ning maalinud sügisevärve, joonistanud puu, mille ühiselt ära värvisime ning sellele päris lehti kleepisime, sügisest muinasjuttu kuulanud ja sügise kohta rääkinud - ikka see mis värvi on puude lehed, mis viljad sügisel valmivad (Hispaanias kuuluvad sinna alla ka granaatõunad, mida oma koduteel alati raksamas olen käinud). 

Oleme ka ühiselt saia küpsetanud, mida järgmisel päeval lõunasöögil sööme, väikesesse peenrasse taimi istutanud, prügi sorteerimist õppinud - ühiselt kleebiti prügikastidele ise värvitud paberid, mis näitavad vastavalt värvile, kas tegu on kohaga, kuhu panna sisse orgaanilised jäätmed, plast või paber, ning siis sai iga laps valida ühe prügieseme ning selle õigesse kasti panna.

Kord tegime ka jahust, soolast ning veest plastiliini, mille kurkumiga kollaseks värvisime. Tina küsis, et kust sool tuleb ning enamik lapsi vastas, et merest, kuid üks neiu poetas nii vahvalt: "Poest!".

Veel pööratakse väga palju tähelepanu vastastikusele austusele, oma kehale ning emotsioonidele. Nõnda ongi lapsed näiteks erinevaid emotsioone joonistanud. Minu lemmik taoline harjutus oli aga selline. Lapsed olid paarikaupa, parem käsi paarilise südamel ning vasak oma südamel oleva sõbra käe peal. Ja siis pidid nad üksteisele silma vaatama - kõik lapsed vanuses 2-5. Minule oli sõbraks sattunud üks kolmeaastane piiga, kes vaatas mulle tükk aega oma suurte nunnude silmadega vapralt otsa... Ning hakkas siis nutma. Madre mía, kas ma olin liiga kurja näoga?! Appi! Tuli aga välja, et ta ongi pisut emotsionaalne ning tal tuli emaigatsus peale. 

Ilmselt on minu eelneva jutu põhjal juba päris lihtne järeldada, et üks Cucurumillo peamistest põhimõtetest on ise tegemine - laps peab ise oma käega saama proovida ja tunnetada. See läheb aga omakorda edasi sellisel määral, mis pani mind alguses pisut imestama. 

Nimelt nägin kord, kuidas üks pisike tirts tuterdas õues ringi, aga ennäe - kummikud on jalas täitsa vahetusse läinud. Küsisin Cristina käest, et kas nii peabki olema ja sain teada, et laps peab ise tunnetama, kuidas on hea. Ilmselt polnud tal eriti mugav, kui kummikud vales jalas olid, kuid see paneb teda arutlema, miks küll nii on, ja edasi hakkab ta juba proovima, kas saaks ka teistmoodi. Küll aga lisas ta, et kui ma näen, et laps alles paneb jalanõusid jalga ja need kipuvad vahetusse minema, võin meelde tuletada selliste nähtuste nagu "parem" ja "vasak" olemasolu. 

Selline mõttekäik oli mulle täitsa uus, kuna mina olen ikka kokku puutunud sellega, et lapsevanem harilikult niimoodi last ikka välja ei lase. Aga siin on teistmoodi - õpetaja ei aita isegi kõige pisematel lastel jalanõusid jalga, kui nood just ise küsima ei tule. Las laps pusib ja õpib. 

Cristina ütles, et kõige raskem on nendel lastel, kelle vanemad teevad kõik ette-taha ära ning sageli just sel põhjusel, et aega pole - "Mis sa pusid, me jääme hiljaks! Ah anna, ma panen selle sulle kähku jalga!" See aga teeb lapsed pisut mugavaks. Minagi panin alguses lohakil olevad jalanõud ja muu taolise, mis oli laste poolt niisama laiali jäetud, tagasi omale kohale, aga sain siis märkuse, et las lapsed teevad. Kui juba võtsid välja, panevad ise tagasi ka.
 Ja seda me korrutame pisikestele iga päev. Ülima kannatlikkuse ja järjekindlusega.

 Cucurumillo on era/erilasteaed, minnes sinna waldorfite ja montessoride maailma. Nähes iga päev, kui hästi selline loominguline ja lapsesõbralik lähenemine lastele mõjub, teeb mind üksjagu nukraks Eestis toimuv jant erakoolide toetussüsteemide ümber. Selliseid alternatiivsetel pedagoogikatel põhinevaid kohti, kus last võetakse sellisena nagu ta on, peab olema. Kujutan ette, et pärast seda aastat on mul laste kasvatamise osas hoopis teistsugused vaated ning kui minagi kunagi emaks peaks saama, on minu valik ilmselt samuti alternatiivsete võimaluste poole. Ka tavasüsteem töötab (mina õppisin-kasvasin niiviisi samuti ja olen vist päris normaalne), kuid kui on ka teisi võimalusi, mis tunduvad südamelähedasemad ja lastega rohkem arvestavad, siis miks mitte neid kasutada? 

Aga veel vahvaid seiku. 

Kord maalisin ühe poisiga maalimisklassis. Sain aru, et mu vähesed maalimisoskused on ikka väga mandunud, kui hiljem seda punast lärakat, mis pidi kass olema, vaatasin. Aga ma naudin täiel rinnal igasuguseid taolisi tegevusi - pole neid nii ammu teinud! Pärast lõpetamist ajasin Cristinaga niisama juttu. Korraga aga tulid mu juurde kaks pisikest politseinikku, võtsid mu kinni, viisid mu õue ning panid maja äärde seisma. Sain aru, et olen vahi all. Kuna aga päev hakkas lõppema ning mul oli vaja veel paar asja ajada, võtsin südame rindu ja põgenesin, saades oma kahest valvurist kõdistamise abil jagu. Hiljem küsisin Cristina käest tõlkimisabi, et vahistamise põhjusele jälile jõuda, ning sain teada, et mind võeti kinni värvi varastamise eest! Kui lamp! :D Lapsed ikka oskavad hämmastada. 

Kusjuures, tundub, et kõdistamine on universaalne viis, kuidas pisikeste südameid võita (lisaks plastiliinist meisterdatud majakestele ja loomadele). Pärast seda, kui kord ühe pisikese tüdrukuga üksteist võidu kõdistasime, nägin, et korraga oli terve järjekord kõdimaiaid tekkinud. 

Veel olen täheldanud, kuivõrd erinevad on lapsed. Kord jonnis üks kaheaastane poiss lakkamatult nagu oleks maailmalõpp käes, samal ajal kui temaga sama vana tüdruk lihtsalt kulges rahulikult ringi ning tuli lõpuks kööki tortitasid sööma. 

 Ning kõik päevad pole vennad. Üks aga oli eriti veider, kui õpsid olid närvis, seesama eelmises lõigus mainitud poiss kukkus oma huule lõhki ning natuke aega hiljem järgnes vigastatute hulka ka üks tüdruk, kes mänguhoos kukkudes oma pea vastu tooli kolaki ära lõi. Oeh jah, eks see käib asja juurde. Küll aga sobib siinkohale jälle seik sarjast "Liisa on hämmeldunud" - enamikel kordadel, kui mõni pisike minu arvates kohe eriti jõhkralt kukub ja ma vaatan, et nüüd on küll pekkis, tõuseb seesama laps lihtsalt üles ja jookseb edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Vau, müts maha. 

Ja tihti saab ka õpsidega nalja. Lapsed olid peenralt valmissaanud baklažaanid tuppa tassinud (ma ei teadnudki, et valgeid baklažaane on olemas) ning Tinal tuli mõte neist omletti teha. Eelmisel päeval oli taas saiaküpsetamine ette võetud ning tundus hea mõte kaks head asja ühildada. Omletitegu jäi minu ja Cristina kanda. Küll aga juhtus ootamatu - meil polnud soola, baklažaanil tuleb aga enne praadimist lasta natuke aega pisukese soolaga seista, et kibe maitse ära kaoks. Ragistasime ajusid ning kirjutasime lapsevanematele, et äkki mõni saaks veel viimasel minutil soola tuua. Kahjuks aga nii hästi ei läinud ja nõnda tegimegi itsitades baklažaaniomleti ilma mingite maitseaineteta. Ja teate, mis? Päris hea tuli! 

9. oktoobril sai mul kuu aega Hispaania elu täis. Tähistasin seda tatrapudru ning klaasikese Estrella de Levantega (Murcias pruulitud kesvamärjuke) ning sain aru, et kogu see aeg siin läheb ikka ülikiiresti. Möödas on minu päevad Cucurumillos, kus ma pidevalt vaatasin kella, et oh juudas, kaua veel, ei jaksa enam selle võõrkeelega prussida ja püüda midagigigigi mõista... Nüüd aga ei saagi enam aja möödumisest aru - silmapilk ja juba on lõunasöögiaeg, veel üks silmapilk ja ongi tööpäev läbi. Olen hakanud nautima sealseid hetki koos lastega jaurates, keelt õppides, kaasõpside ja lastevanematega suheldes (kes eranditult on üliägedad inimesed) ja ilusat ilma nautides - täna säras päike ja oli üle 25 kraadi sooja... Värisege, põhjamaalased! :D

 Oh, kõik on hästi.

 Ahjaa, detsembris lähen Šotimaale, Glasgow'sse, Kristile ja Mihklile külla. Puhkus enne jõulupuhkust!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar