4. oktoober 2015

Ja ongi saabumisjärgne koolitus (loe: peaaegu puhkus) läbi. Sain teada palju enda kohta, tutvusin uute inimestega, päevitasin kahe tunni pikkuste lõunapauside ajal Vahemere ääres (ujumas käisin ka - vesi oli soe nagu supp ja jube soolane) ning sõin. Palju. Teised sõid ka, sest söök oli lihtsalt nii hea. Kes muu ikka viitsib keset nädalat hunnikule noortele üheks lõunasöögiks suure laari paellat teha kui mitte meie kokk Paco? Olgu ta tänatud.

Aga koolitus ise oli põnev. Ma nüüd ei tea, kas ma ikka sain sealt sellise jess-nüüd-kütan-täiega-edasi-laksu, aga ilmselt see teadmine tuleb pärast seda, kui olen natuke aja maha võtnud, oma toas üks istudes uue info läbi seedinud ja otsustanud, miks ma siin tegelikult olen ja mida õppida tahan. Üsna varsti olen siin juba terve kuu olnud, aga täielikult ei suuda mu mõistus seda hoomata. Ikka veel. Ja seesamune sisemine segadus tuli selle aja jooksul minust tasapisi välja ning muutis kogu nädala pisut raskeks. 

Aga nüüd olen jälle kodus, elatun taas salatist, oliiviõlist ja kikerhernestest ning suutsin oma itaallannast korterinaabriga raksu minna. Põhiline on see, et ma ei saagi aru, miks täpsemalt, sest ta ei räägi minuga ning seega tundub olukord pisut jabur ka - olen harjunud, et üldjuhul täiskasvanud inimesed võtavad end kokku ja ei mossita omaette (minagi olen selle vastu eksinud, kuid õppinud, et see ei tasu ära, sest asjad käärivad veelgi hullemaks).

Tundsin, et tegelikult on asjasse segatud ka kultuuridevaheline erinevus asjadest aru saamisel ning mulle tuli meelde üks loeng, mis koolitusel toimus. Meie koolitaja Aga joonistas tahvlile jäämäe ning nagu me kõik ilmselt teame, pole jäämäe tipp sugugi kõik - vee all on täitsa oma elu. Panimegi kirja hulga sõnu, millest meie arvates kultuur koosneb, ning Aga pani need väga kavalalt pildile - kõik nähtav-tajutav, nagu söök, igapäevane elukorraldus jms moodustavad tipu, aga ometi on ka vee all hunnik asju, mille tundma õppimiseks tuleb teistel vaeva näha - tõekspidamised jms - ja mis kohe välja ei paista.

 Kui aga peaks juhtuma, et kaks eri kultuurilist jäämäge kokku põrkavad, on kaks valikut. Esimene on kiruda, nagu - piinlik tunnistada - minagi natukene tegin. Jube lihtne on ju kõike "lõunamaalaste impulsiivsuse" kaela ajada ning kogu olukord sinnapaika visata. Siiski saab ka teisiti - võtta kokkupõrkekohta kui võimalust õppida, mis on märksa parem väljavaade. Seda õppetundi ma aga enne omandada ei saa, kuni mul korterinaabriga kontakt tagasi tuleb. Loodan, et ei kääri kaua - korterisiseseid pingeid pole küll vaja. 
Eks aeg annab arutust.

Küll aga suutis see pisike vahejuhtum mind lõplikult rivist välja lüüa ning tundsin, et pole see kohanemisprotsess nii lihtne midagi. Pärast pikemat vestlust kodustega aga tundus maailm jälle parem paik.

Et aga sellest postitusest mingit suuremat sorti nutulaul ei saaks, on mul ka paar pilti möödunud nädalast.

Meie hostel asus Aguilase-nimelisest linnakesest pisut väljas. Siiski saime linna tänu ühele väljasõidule ka päriselt näha.

Aguilase pisike lossike. Minu jaoks natuke liiga tänapäevaselt lakutult restaureeritud. Aga oli tore.

Samuti paistis loss täitsa kena välja ka altpoolt.



Ma ei tea, kas tegu on lõunamaise musta huumoriga või on see koht lõplikult kinni pandud, igatahes oli silt "24h" täiesti kasutu. Vaesed inimesed, kes õnge läksid ja nälga jäid...

Noh, umbes sellised olid meie puhkepausid. Ei kurda. Veel toredam oli vaatepilt, kui kümmekond vabatahtlikku nagu silgud karbis üksteise kõrval päikese käes peesitas. Ja ma pole mitte kunagi oktoobrikuus meres ujumas käinud - nüüd saab risti kirja panna!

Ühel pool mäed, teisel Vahemeri... Ja siis on päikeseloojang. Tagasi Murciasse minek järgmisel hommikul tundus veider.
 Aga tagasi jõudsime kõik, ka meie grupi ainuke noormees, kes lendas kohale Kanaari saartelt ning reisis meist kõige kauem.

Murciasse jõudnud, käisin poes, kuna peale kuivatatud kikerherneste ja läätsede ei olnud mul muud väga midagi süüa. Hiljem läksime Inesiga kaubamajja ja mida...


Inimesed vaatavad suurelt ekraanilt entusiastlikult jalgpallimatši. Keset ostukeskust. 
Miks ka mitte? :D 

Leidsin oma lemmiktassile, mis siia tulles Tallinna lennujaamas katki läks, väärika asenduse. Lõpuks ometi. Suur, värviline ja kolme ülbe kassiga, kes on umbes sellise näoga, nagu meie pere musta karvaga miisu Lessa, kui teeskeb, et ta meie kutseid ei kuule ning näitab igatmoodi välja, et tal on täiesti savi. Lühidalt - täiuslik anum, millest sumedatel õhtutel teed rüübata. Küll aga avastasin pärast oma pingelangushetke, kui elutoas istusin ja teed juues tasapisi maha rahunesin, et nende näod on äkitselt hoopiski teistsugused. Justkui väljakutsuvalt ja nõudlikult põrnitsedes: "Mis kuradi mõttes sa hakkama ei saa?! Mingi allaandja oled vä?"

Sellistele lõustadele ei saa vastu. Keegi ei saa. Niiet august välja ja edasi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar