23. september 2015

Täna sai täis kahe nädala jagu lõunamaa elu. Sel puhul otsustasin oma telefonikaamera tühjaks teha ja näha, kas ja mida mul on jäädvustada õnnestunud. Pean nentima, et mitte palju - olen pildistamise osas jube laisk.



Tee Cucurumillosse läheb pisikeste sidruni- ja apelsiniistanduste. Ühel hommikul nautisid lisaks sidrunipõõsastele hommikupäikest ka kohalikud lambad.

Murcia katedraal. Vanalinnas viivad kõik teed selleni... Enam-vähem.

Ja sekka mõni suvine kaader ka. Ikka selleks, et teil seal sügiseses Eestis pisut soojem hakkaks.


Tegelikult olen ma üsna kindel, et see termomeeter mu kodutrammipeatuse Abenarabi kõrval pole nii täpne. Vast 35 oleks tõetruum.

Tõesti, olen täitsa elus. Õnneks on 2. juuni 2016 veel kaugel, vast jõuab pruuniks saada küll.
Minu tasapisi suuremaks kasvav julgus hispaania keelt ka reaalselt rääkida hakkab end ära tasuma - iga päevaga muutuvad mu vestlused nii laste kui teiste õpetajatega paari sõna kaupa pikemaks. See aga toob omakorda kaasa ka rohkem naljakaid apsakaid.

Iga kord, kui lapsed söövad, küsib Christina nende käest, kui paljud sooviksid juua kaerapiima ja kui paljud vett. Minu ülesanne on need siis kätte toimetada. Pärast laste poolt tehtud loendust tuli välja, et piimajoojaid on täna viis, mille peale ütlesin entusiastlikult "Cinco leches, vale!" ja hakkasin juba piima kannu kallama, kui Christina korraga naerma hakkas. Nimelt tähendab "leche" ka lööki vastu nägu ning et piima otseselt loendada ei saa, sai tema aru, et annan kellelegi nüüd viis lirakat vastu vahtimist. Aga selge pilt - järgmine kord siis "cinco vasos de leche" (viis klaasitäit piima). Vist ei ole nii vägivaldne.

Paar päeva tagasi küsis üks lapsevanem minult mu Eesti kodu kohta. "Tead, mu tütar ütles, et sa elad Eestis puu otsas, kas see on tõsi? Kindlasti sai ta valesti aru, aga mõtlesin, et igaks juhuks uurin, äkki on tegu majaga puu otsas?" 
Ah, mis?! 
Me, eestlased, oleme võrreldes hispaanlastega ikka üsna looduslapsed, aga keegi pole kunagi tundud vajadust mu elukoha osas täpsemalt uurida. Ütlesin siis, et tegelikult elasin ülikooliõpingute ajal täitsa tavalises majas, kuigi puu otsas oleks ka tore. 

Pärast mõningat juurdlemist sain aga aru, miks pisike neiu asjast teistmoodi aru sai. Hoian oma viiulikohvris tervet hulka postkaarte erinevatest kohtadest, kus mängimas olen käinud, ning kuidagi on sinna sattunud ka pilt Viljandi lähedal asuvast Viiralti tammest. Muidugi oli lastel peale viiulimängu kuulamise tore ka neid kaarte uudistada. Kuigi ütlesin, et puu asub mu kodu lähedal, tõlkis Christina ilmselt nii, nagu oleks seesamune puu mu kodu. Kujutan ette, et nii mõnigi laps mõtleb nüüd siiamaani, et küll see Eesti on ikka kummaline maa - külm, vihmane, kummitusterohke ja maju ei olegi...

Eile tuli veel välja, et Cucurumillos levivad täid. Kui nüüd muidugi keelebarjäär midagi vahele ei jätnud. Aga mis need muud ikka olla saavad, kui mulle kirjeldati pisikesi putukaid ja hirmsat peasügelust? Ma pole nendega kunagi lähemalt tegemist teinud (korra põhikooliajal oli mingi täibuum, millest õnneks puutumata jäin) ning ei plaani ka, seega tegin täna hommikul eriti raudse krunni pähe ja lootsin parimat. Christina soovitas teepuuõli ka, mille oma udupäisuses otse loomulikult hommikul koju unustasin, aga vast homme läheb paremini. 

Muidu aga on rahulik. Palav, aga rahulik. Käin endiselt interneti kasutamiseks pargis istumas ning ümber on tavaline sagin. El Tito on rahvast täis ja vahepeal kõlab valjuhäälseid hõiskeid - ilmselt toimub mingi järjekordne jalgpallimatš, mida seltskondlikult vaatama on kogunetud.

Vaba aega on nii palju, et olen hakanud ka endale rohkem tähelepanu pöörama. Mõtlen siin, et võiks hakata mõnes trennis käima - kuluks ära küll.
Või peaks äkki seminaritöö kallal nakitsema hakkama?

Äääh, nii vaba ma ka pole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar