27. september 2015

On aeg teha pisike kokkuvõtte enne natuke pikemat pausi. Nimelt lähen homme pärast tööd vabatahtlike saabumisjärgsele koolitusele, mis kestab kuni laupäevani. Naised saunas rääkisid, et terve see nädal saab olema üsna tihe ja pingeline, seega saab mu blogi pisut puhata.

Eile toimus, nagu ma eelmises postituses entusiastlikult jagasin, ootamatult meie maja ees üks tore kontsert. Enne seda olin aga olnud üsna kasutu - käisin hommikul korra mööda poode jalutamas, suutes tänavaterägastikus isegi ära eksida, ning hiljem üritasin ebareeglipäraste tegusõnade veelgi ebareeglipärasemat sisemaailma mõista. Küll aga sai mul kõigest sellest üsna varsti kõrini ning et päike paistis nagu alati, otsustasin uurida, kuidas meie maja katusel asuvale terrassile saada, et seal peesitades D-vitamiini varusid täiendada. Natukene hirmsat liftiga sõitu seitsmendale korrusele (alla tagasi tulin jalgsi) ning kohal ma olingi: 


Pärastlõunane päike ja siesta katusel olid väga mõnusad!

Õhtul pärast kontserti kirjutas mulle aga lätlanna Liva, kellega olin möödunud nädalal paellasöömingul tuttavaks saanud, ning kutsus mind koos oma kaheaastase poja Aroniga randa. Muidugi! Paola oli maininud küll, et pühapäev tuleb vihmane, aga lootsin, et siinsed ilmaennustused on kristallkuuli abil saadud. 

Minu suureks rõõmuks oli tänane pühapäevahommikune Murcia suures osas pilvitu ning mida rohkem lõuna poole sõitsime, seda ilusamaks ilm läks. Liva viis mind ühte nende lemmikranda, mis asus Cabo de Palos-nimelises linnakeses, mis asus omakorda pisikesel poolsaarel ja oli ümbritsetud Vahemerega.

Proua all paremas nurgas jäi pildile juhuslikult. See rand aga on eriline, sest tegin seal elu esimese supluse Vahemeres. Oli hea!







Sihtkoht asus Murciast umbes 40 kilomeetri kaugusel ning sõidu ajal lobisesime maast ja ilmast. Sain teada, et Cabo de Palosele eelnevad rannad on kogunenud Mar Menor'i (väike meri) ümber, mis on justkui suur järv, ainult et merega ühendatud (võrdluseks võib tuua Väikese viigi Haapsalus). Seal aga peesitavad rikkad turisrtid ja kohalikud jõukad inglaste kogukonnad. "Seega, kui sa ütled kellelegi kohalikule, et käisid Mar Menoris, öeldakse sulle, et sa pole Hispaanias käinud!" Murcialased ise eelistavad samuti Cabo de Paloses käia ja ma üldse ei imesta, miks. 

Metsikumaid randu, kuhu turistid naljalt ei satu, leiab aga Calblanque looduskaitsealalt, mis jääb kümmekond kilomeetrit Murcia poole. Seal on rohkelt pisikesi rannakesi, kuhu lähevad need, kes ei hooli sellest, et kaitsealale telefonilevi ja seega ka mobiilne internet ei ulatu. Tänu WhatsApp'i vaieldamatule populaarsusele ja hispaanlaste vajadusele pidevalt üksteisega ühenduses olla on isegi tänavatel sebradel sildid sarjast "Jõuad oma telefoni vaadata ka siis, kui oled üle tee läinud", "Tähelepanu võib päästa su elu" jms. Igatahes on Calblanque rannakesed suurepärasteks kohtadeks hipidele, nudistidele ning neile, kes on nõus mõneks ajaks nutividinast loobuma (neid annab otsida).

Kusjuures, minuga saab ka nüüd WhatsApp'i kaudu Hispaania numbriga ühendust. Ilma selleta on siinmail väga raske kätt infopulsil hoida, kuigi ma olen selliste rakenduste osas natuke paranoiline. 

Calblanquest sõitsime aga läbi meiegi. Minu jaoks oli tegu kõrbemaastikuga ning mõtlesin siis, et misasja nad siin niiväga kaitsevad. Liiva ja künkaid? Siis aga osutas Liva pisikestele palmikestele ning märkis neile lisaks, et ju on tegemist kohaga, kus rohelust on piiiisut rohkem kui mujal ning seda pisukestki tuleb hoida. Mis on tore.

Väga väike roheline osa Calblanque kaitsealast. Ülejäänud osas kujutage ette, et maa on pruun (nagu siin peaaegu igal pool, kus kunstmuru ei ole, heh)
Kokkuvõttes oli väga lahe väljasõit ning pakkusin välja, et kui tal peaks mõnikord viimase minuti lapsehoidjat vaja minema, olen hea meelega nõus appi tulema. Mul on ju õhtud täitsa vabad ning pisikeste kantseldamine on mulle tuttav töö. Livale meeldis see mõte väga ning tegi ettepaneku, et tassib mind vastutasuks igale poole väljasõitudele. Sobib!

Väike vahemärkus. Paola jutt saabuvast vihmast osutus õigeks ja seda kohe väga lärmakalt - väljas välgub pikne, taevas müriseb ja vihma kallab nagu oavarrest. Mis toimub, lõunamaa, kus vihma sajab Liva sõnul kord kuus neli piiska ja siis sa ka aru ei saa, kas midagi tuli või ei?!

Aga aeg on juba hiline ning lõpetuseks üks selline jäädvustus:


Ootasin paar päeva tagasi pärast tööpäeva lõppu trammi nagu alati, kui korraga nägin, et fooris punase tule süttides astusid tee peale kaks tüüpi ja hakkasid autojuhtide lõbustamiseks žongleerima ja muid trikke tegema.
Väga-väga lahe idee, mis kindlasti nii mõnegi autojuhi päeva palju lõbusamaks tegi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar