10. september 2015

Oh, oli eile ikka päev.
Jõudnud pärast ülitüütut lennureisi Alicante lennujaama, avastasin oma kohvrit oodates, et mu rahakott on kadunud. Kiskusin terve oma käsipagasi laiali, aga mida pole, seda pole. Mõtlesin siis, et äkki jäi see pisike sinine rahatasku hoopis lennukisse. Tormasin kiirelt esimesse ettejuhtuvasse infoputkasse, kust mind saadeti kuhugi järgmisesse kohta, kus siis omakorda palusin, et nad oma lennujaamasisest võlujõudu kasutaks ning uuriks, kas mu kahtlused peavad paika. Tädi oli tore ning pärast pisikest kõnet ütles, et rahakott on juba meie poole teel. "You're lucky," ütles ta seda mulle üle andes. Oo jaa, vedas küll ja mitte vähe. Tahaksin siinkord taas tänada kas kaitseingleid või miskeid muid  salapäraseid kosmilisi jõude, kes pidevalt mind suuremast sodist eemale hoiavad. Või kui see ei õnnestu, on tagajärjed alati õnnelikult lõppenud.

Pärast sellist julgustavat sündmust juba mu esimeste minutite jooksul Hispaania pinnal oli tunniajane bussisõit Murciasse ikka päris masendav. Aknast paistsid mäed ja üsna kõrbelaadne maastik, vahel sekka apelsini- ja sidruniistandused. Vahepeal suigatasin suurest väsimusest magama ning ärgates polnud - üllatus - maastik sugugi põnevamaks läinud. Tahtmatult tikkusid peale mõtted, et kuhu pagan sa, Liisa, end küll mässinud oled?! Igav liiv ja tühi väli...

Murcia bussijaamas võttis mind 30-kraadises kuumuses vastu mu mentor ja koordineeriva organisatsiooni töötaja Noemi, kelle ülisõbralikkus ja rõõmsameelsus tõid tasapisi minugi entusiasmi uuesti tagasi.

Siinkohal pean oluliseks veidi Euroopa Vabatahtliku Teenistuse organisatoorse poole telgitaguseid kergitada. Nimelt on iga projekti taga nii-öelda "püha kolmainsus", mis koosneb saatvast, koordieerivast ja vastuvõtvast organisatsioonist. Viimane on see, mis siin kohapeal vastutab mu elamistingimuste eest, suhtleb saatva ja vastuvõtva organisatsiooniga, tegeleb rahade ja paberimajandusega ning on muidu asjalik ja vaatab, et muidu kõik sujuvalt laabuks.

Esimese asjana viis Noemi mind mu uude koju ja ohh. Mu korter, mida tõepoolest jagan ühe portugali ja ühe itaalia neiuga, on suur. Ja meil on piiiisike terrass. Ning siseõu, mida jagame naabritega. Ning mu tuba on ülinunnu. Hetkel veel sisse elamata, aga armas sellegipoolest. Aken on küll peatänava poole, niiet pidevalt sõidavad akna alt mööda autod ning trammid. Päris Tallinna kesklinna moodi lärm, kuigi Murcia ise olevat sellest veel kõvasti suurem (pole seda fakti küll viitsinud kontrollida).

Kahju on ainult sellest, et kuna mina saabusin viimasena, polnud mul toa osas enam valikuvabadust. Mis tegelikult tähendab ainult, et minu tuba on meie korteris ainuke, kus on ühekohaline voodi. Aaaaga ei ole hullu, mis ma ikka laiutan, peaasi, et üldse voodi on. Toodud olid täiesti uued voodilinad, tekk ja padi, mis kõik olid isegi veel pakenditest välja võtmata. Igatahes oli kui paugupealt mu masendus läinud ning tundsin, et tegelikult võib see 11 kuud siin isegi täitsa tore olla.

Hiljem läksime sööma ning pommitasin Noemit terve hulga küsimustega. Sain teada, et meie korterisse tuleb wifi! Jess, saab kodustega normaalselt suhelda. Küll aga pole teada, millal see juhtub, kuna noh... Hispaania. Noemi aga võitleb meie interneti eest nagu emalõvi, niiet vast on lootust see saada juba selle nädala lõpuks. Siis sain endale ka kohaliku telefonikaardi, mille kasuks on osustanud ka teised siinviibivad vabatahtlikud. Tänu ühisele võrgule saame omavahel ka tasuta rääkida. Ahjaa, mu uus number on +34  672 921 074. Mingi ajani olen kättesaadav ka oma Eesti numbril, aga seda kuni ajani, mil mulle Madridis asuvast Eesti Vabariigi saatkonnast helistatakse ja öeldakse, et tule oma uuele id-kaardile ja passile järele. Ei seda mina tea, millal see küll juhtub.

Õhtupoole kohtusin ka oma uute "elukaaslastega" - Paola Itaaliast ja Ines Portugalist. Mõlemad töötavad vabatahtlikena waldorfkoolis ning on ülitoredad neiud. Usun, et elame koos selle 11 kuud kenasti üle.

Hiljem läksime kambas linna peale ning kohtusin ka teiste vabatahtlikega. Nii toredad ja avatud inimesed! Nägin esimest korda muuhulgas ka Murcia ilusamat poolt. Minu elukoha übrus on tegelikuilt samuti päris okei, kuigi kohati majad erilise arhitektuuriga just ei hiilga. Aga hubane on sellegipoolest. Vanemas osas aga oli miski katedraal ning palju põneva arhitektuuriga maju. Pimeduse tõttu aga ei saanud ma neid pikemalt uurida.

Sain teada, et hispaalastele meeldib pidu panna ning nagu tellitult toimus mingi festival. Tänavatel sagis tavapärase kolmapäeva õhtu kohta liiga palju inimesi, mitmel pool olid vabaõhulavad. Järgmine teisipäev on aga riigipüha ning tööd ei toimu.

Täna hommikul magasin koomaund kuni keskpäevani ning läksin siis oma koordineeriva organisatsiooni kontorisse, kus Noemi mässas pikalt mu mobiilifirmaga, et ma oma paketile vastavalt ka telefonis internetti kasutada saaks. Samuti laenas ta mulle välja oma mingi vana telefonikräsla, millega ma saaks oma Eesti numbrit kasutada.

Käisin ka poes ja avastasin, et igasugused läätsed ja kikerherned jms kraam on ikka väga odavad. Üllataval kombel aga pole igasugune roheline sugugi odavam kui Eestis. Sellele vaatamata tassisin koju hulga salatimaterjali, kuna kuumuse tõttu ei taha ma midagi muud süüa. Tatart ei leidnud, kahju küll (kes minuga viimased kolm aastat muusikamajas teise korruse diivanil mõnel lõunal kokku sattus, teab, mida kõike tatar mu jaoks tähendab!).

Olin napilt koduuksest sisse saanud, kui vastu tuli Paola, kes oli just välja minemas. Selgus, et tema tööpäev waldorflasteaias polnud sugugi libedalt läinud - nimelt pidi ta ühel kolmeaastasel põnnil mähet sisuga number kaks vahetama. Ma olin hämmeldunud. Miks kannab kolmeaastane mähet?! Issver küll, mis mind siis veel ees ootab? Igatahes oli neiu sellest väga häiritud ja saan sellest täitsa aru - oma üheksateistkümne eluaasta jooksul pole ta väikeste lastega kokku puutunud. Ka minul on siiamaani õnnestunud oma pisikese õeraasu mähkmevahetusest eemale puigelda, kui on oht, et seal on midagi palju enamat. Oh mis jänes ma ses osas ikka olen. Õhtul aga oli Paola juba kõvasti rõõmsam. Seda kohe nii palju, et hõõrus mulle mõnuga nina alla eilset pisikest vahejuhtumit, kus mul õnnestus end vannituppa luku taha panna nii, et ma sealt tükk aega välja ei saanudki. Noh jah, juhtub.

Hiljem oli mul esimene hispaania keele tund. See oli väga... intensiivne. Kuna saabusin hiljem, olin teistest kõigest ühe tunni võrra maas, kuid nähes, millise auruga meie õpetaja Gines tundi anda kütab, sain aru, miks ma millestki aru ei saa. Motivatsiooni on aga palju, sest näiteks mu korterikaaslased on minust juba pika puuga ees ning räägivad üsna vabalt.

Homme peaksin lõpuks ometi oma uue töökohaga tutvuma. Samuti ootab mind ees tutvumisõhtusöök lapsevanematega. Päris uhke.
Ja siin on kogu aeg NII PALAV.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar