16. september 2015

Nagu nalja sai vahepeal terve nädal mööda. Aeg lendab tõepoolest kiiresti. Tuleb pikem postitus, hoiatan juba ette!

Olgu. "Esimene töönädal ehk Liisa seiklused hispaania keelega"

Esmaspäeval käisin esimesel peaaegu tööpäeval. Peaaegu, sest kohale pidin minema kella 11:30ks, päev oli aga hakanud juba kell 9. Tõlkimisega aitas mind üks lapsevanem Barbara, kellega olin juba kohtunud Skype intervjuu ajal, kui mu kandideerimisprotsess alles käis. Ei saa öelda, et ta juhatusse kuulub, sest niipalju, kui ma "juhatuse" kohta aru sain, puudub siin selline asi üldse ja kõikidel lapsevanematel on võrdselt võimalik kaasa rääkida. Barbara sõnul on selline süsteem aga tekitanud ka palju tulist vaidlemist (lisa veel juurde lõunamaine karisma), kuid alati on kompromissini jõutud.

Sain tuttavaks oma uute töökaaslastega, kelleks on kolm vahvat naist Tina, Adriana ja Christina, kes, nagu mu suureks rõõmuks välja tuli, oskab natukene inglise keelt. Tina saab aru, aga ei räägi. See on siin vist üldine nähtus, et tegelikult mõistetakse inglise keelt kenasti, aga praktika puudumise tõttu ei julgeta ise suud lahti teha. Sellele vaatamata olen ülitänulik neile, kes seda siiski teevad, eriti praegu, mil minu hispaania keel on ikka päris halb.

Sain teada, et minugi tööpäev hakkab olema kella üheksast hommikul kella kaheni päeval sarnaselt teiste kasvatajatega. See tähendab, et ülejäänud päev on mul täiesti vaba, välja arvatud siis, kui mul hispaania keele tunnid on. Ülikoolist võetud akadeemiline puhkus on nüüd juba täitsa oma nime vääriline.

Palju küsimusi tekitas minus kohalik süsteem, mille järgi lapsed võivad teha, mida tahavad. Vist oli asi ka keelebarjääris. Igatahes arutlesin Barbaraga pikalt sel teemal juba möödunud reedel, kuid kahjuks jäi meie jutt katki. Et asjast paremini aru saada, rääkisin talle, et ka mina olen üsna vabapidamisel sirgunud, kuid sellise reegliga, et olen vaba senikaua, kuni sellega kellegi teise vabadust ei piira ega kahjusta (ja siinkohal pean veel mainima, et mu ema on alati minu ja mu õe kohta öelnud, et mina pole teid kasvatanud, ise kasvasite, hee). Tundus, et selline minupoolne elufilosoofia võttis päris kenasti kokku selle, mida ta mulle selgeks teha üritas, sest koosolekul Tinaga ütles ka too, et asjad tõepoolest siin nii käivad. Mis on tore. Aga sellest sain ma tõesti õigesti aru, et nad võivad ise valida seda, mida teevad - joonistavad, maalivad, mängivad toas või möllavad õues. Ühiseid suuremaid organiseeritud tegevusi neil peale söömise ja vist ka jutuvestmise pole. Leppisime ka kokku, et esimesed paar nädalat olen ma pigem vaatlejarollis, et õpiksin natuke rohkem keelt ning saaksin sotti, kuidas Cucurumillos üldse asjad käivad.

Olin Eestist kaasa ostnud ühe pisikese pildiraamatu oma kodumaa kohta, et see siis oma uuele töökohale kinkida. Barbara arvas, et oleks tore, kui ma seda lastele ise näitaksin. Olin alguses pisut kõhklev - umbkeelsus oli mind eriti jäneseks muutnud, kuid mõtlesin siis, et see oleks ju väga hea võimalus, et lastega esimene kontakt luua, lisaks aitas Barbara tõlkida. Igatahes otsustasin, et julge pealehakkamine on pool võitu ja see oli väga hea valik. Nii vahva oli kuulda, kuidas terve lastepunt tegi "Ooooh!", kui ma näitasin pilti Haapsalu piiskopilinnusest ja rääkisin, et seal elab Eesti kuulsaim kummitus. Kui jõudsime pildini lumisest Lõuna-Eestist, oli " Oooooohh!" veelgi suurem. Hispaanias sajab osades kohtades põhja pool ja mägedes lund küll, kuid siin Murcias ootavad mind ees päikeselised jõulud ja lumeta talv. Ei kujuta ettegi...
Igatahes läks mu esimene vaatluspäev täitsa asjalikult.

Teisipäev oli kogu Hispaanias miski püha (olen teadmatuses, miks ja mis täpsemalt, aga edaspidi üritan nende osas asjalikumat informatsiooni jagada), mis tähendas, et suurem osa poode ja asutusi oli suletud ning ka minul ei olnud Cucurumillosse asja. Sel puhul aga oli terve meie vabatahtlike seltskond kutsustud Noemi sõbra Pedro poole paellat sööma. Kuna kohale olime oodatud juba kella ühe paiku, nautisin oma vaba hommikut ning iluund nii kaua kui võimalik ning jätsin selle tõttu ka hommikusöögi vahele. See aga oli viga, sest paella valmis alles kella poole neljaks. Asi polnud aga nii hull, suupistelaud oli asjalik ning õlut ja veini jagus samuti kõigile piisavalt. Oma mõningaseks üllatuseks kohtusin seal ühe läti naise Liva'ga, kes oli kolm aastat tagasi armastuse pärast Murciasse kolinud. Oli tore vahelduseks suhelda ka enam-vähem samast kultuuriruumist pärit inimesega ning muljetada toimuva üle.
 
Liva sõnul ongi enamik Hispaania kokkusaamisi sellised - tullakse kohale, süüakse-juuakse, suheldakse ja seda kõike kella ühest päeval kella kümneni õhtul. Vähemalt. "Meile, lätlastele, meeldib tulla, aga samuti meeldib meile ka minna," ütles ta naerdes. Noh, hispaanlastele meeldib vist ainult see tulemise pool. Igatahes nägin nüüd esimest korda, kui tähtis on neile olla sotsiaalne, käia väljas, kohtuda sõpradega. Ja siin mina nüüd istun reede õhtul oma toas ning naudin rahu ja vaikust (seda viimast nii palju kui aknast sisse tulev tänavasagin seda võimaldab). Tuleb meelde viimane pärimusmuusikute kevadlaager Kaikamäel, kus Valdur Mikita käis meile juttu puhumas ning ütles muuseas ka, et tegelikult on kõik eestlased introverdid ning "laevad" ennast kõige paremini siis, kui nad on üksi, soovitavalt ka looduses. Mis on just risti vastupidi siinsele - inimesed laevad ennast olles koos teistega. Mis on täiesti okei. Oh neid kultuuridevahelisi erinevusi.

Kõigele vaatamata oli Pedro juures tore. Suurtel ümmargustel pannidel kohapeal tehtud paella oli väga maitsev (kuigi pean tunnistama, et ootused olid eelnevalt natukene liiga kõrgele kruvitud) ning oli naljakas, kuidas üks vabatahtlik Melody leidis enda taldrikul oleva riisi ja lihatükkide seast suureks ehmatuseks ka jänese pea. Ilmselt läheb tavalisse paellasse siis terve jänku (taimetoitlastel olid liha asemel juurikad). Kogu möll toimus terrassil, kus aga vaatamata erinevatele katsetele lõõskavat päikest eemale hoida korraga tundsin, et oi, nüüd on jama. Liva oli mulle enne maininud, et vaatamata vabale päevale on tal kell viis tööintervjuu, seega otsustasin temaga koos tagasi kesklinna minna, kust meie korterisse on lihtne saada. Ja nagu arvata oligi, vaatas mulle kodus vannitoapeegist vastu ülipõlenud nägu, samuti olid kannatada saanud ka mu õlad. Pagana põhjamaalane. Aga pole mul siiamaani olnud veel päikesepõletust, mida aaloegeel ja korralik uni leevendada ei suudaks ja õnneks läks seekord samamoodi.

Kolmapäeval oli mul esimene täispikk tööpäev, samuti sai täis nädal aega siinolemist. Kuna Barbarat enam aitamas polnud, tuli mul keele osas ise hakkama saada. Ja oi, kui raske tunne see on, kui lapsed tahavad sinuga suhelda ja sa lihtsalt ei oska peale põhiliste tervituste ja tutvustuste. Muidugi oli tegu alles esimese päevaga ning enamiku ajast olin natuke eemal, jälgisin ja õppisin. Christina abiga, kes vapralt inglise keelega pusis, sain päevaplaani osas kõvasti targemaks ning kui pärast lõunasööki oli mul valida, kas minna lapsi valvama või teha köök korda, valisin viimase, sest kui midagi peaks juhtuma, ei oska mina muud teha kui hüüda "Socorro!" (appi!), kuni mõni kasvataja tuleb. Lisaks oli väike koristamine ka midagi, millega ma sain reaalselt natuke kasulik olla. Selle keelevärgile vaatamata ei lasknud ma endal masendusse langeda, liiati oli ilm selleks liiga ilus ja lapsed ülitoredad. Siiski läksin pärast trammiga hoopis Nueva Condominasse, kust teadsin, et leian raamatupoe, ning hankisin omale hispaania-inglise-hispaania taskusõnaraamatu, kus peale sõnade on ka tegusõnade pööramisreeglid ning numbrid ja muud eluks vajalikud fraasid eraldi välja toodud. Üks sõnaraamat mul tegelikult juba on, aga et see on ainult hispaania-eesti, pole sellest mingit tolku, kui tahan eesti keelest hispaania keelde midagi tõlkida.

Järgmistel päevadel tuli välja, et see oli geniaalne mõte. Kuna Christina inglise keel on nagu on ning minu hispaania keel veel kõvasti hullem, on meil mõlemal nüüd võimalus ummiku korral vajalik sõna otsida ning niiviisi end selgemalt väljendada. Igatahes läks mul eile, neljapäeval, palju paremini ning pidasin paari lapsega isegi väikesed vestlused maha. Üldiselt aga väldin veel küsimusi, millele nad saaksid vastata pikemalt kui jah-ei, nimi või sõna (mu lemmikküsimus on "mis see hispaania keeles on?"), sest kuna enamik pisikesi alles õpib korralikult sõnu hääldama, on minul veelgi raskem neist aru saada. 

Üldse aga on kogu selline keeleõppimine pidev eneseületamine - ei tohi olla hirmu rääkimise ja vigade tegemise ees, sest neid teed sa niikuinii. Vigadest aga õpibki kõige paremini. Ma pole sellest enne aru saanud, sest saksa ja prantsuse, isegi rootsi keelt õppides jäi kohene praktika puudu ning nõnda see õppeprotsess muudkui venis ja venis. Tundub aga, et lastega on julgem harjutada, ma ei teagi miks.

Eile võtsin kaasa ka viiuli ning oma uue sõnaraamatu abil üritasin sellest rääkida ise nii palju kui võimalik. Läks hästi ning on näha, et lastele meeldib muusika ning Cucurumillos võiks seda kõvasti rohkem olla. Võtan viiuli kindlasti veel kaasa, mis ta ikka kodus konutab.

Täna oli juba veelgi etem. Hommikul tööle jõudes olid kohal ainult Adriana ning kaks last, kellega ta üht tavalist täringutega lauamängu mängis. Liitusin nendega samuti ning see oli väga lõbus viis numbrite õppimiseks ka mulle.

Mu sõnaraamatust on saanud nagu mu kehaosa, mida vähemalt Cucurumillos endaga igal pool kaasas tassin ning õppimine on olnud tänu sellele palju edukam. Vestlesin juba natuke ka Adriana ja Tinaga, kes üldse inglise keelt ei räägi, rääkimata lastest, kes minu katsed nendega lõpuks ometi ka verbaalselt suhelda väga soojalt vastu võtsid. Nii tore! Mu suureks üllatuseks tuli isegi üks pisike tüdruk minu juurde ja kallistas mind pikalt. Imeline, kuidas katsed kohalikku keelt purssida jää palju kiiremini sulatavad.

Niiet tööl on kõik bueno. Jätkan samas vaimus.

Muidu ülejäänud osas on kõik rahulik. Palavuse tõttu olen hakanud päeval toimuvaid puhkepause siestasid hindama ning nende ajal enamasti maganud, hambad laiali. On väga raske hispaania keele grammatikaülesandeid teha, kui uni vägisi peale tikub. See aga on natuke sassi ajanud mu unerütmi, ehk siis õhtuti on mul raskem magama jääda. Aga ei midagi hullu, küll ajapikku harjun ka öist iluund taas nautima.

Interneti osas saab mul kohe-kohe täis 1 gigabaidi suurune kuulimiit, küll aga on mul veel vaja kaks nädalat seda pisikest killukest "ootamatuteks olukordadeks" hoida. Kodus meil veel wifit pole, mis tähendab, et nüüd on ka minul aeg toast välja tulla ning oma internetiasjad sarnaselt oma korterikaaslastele meie maja vastas asuva baari võrku laenates ära ajada. Sellest pole aga midagi, kuna meie maja ees asuvas pargis on väga mõnus ka niisama istuda ning ümbritsevat melu jälgida - lapsed möllavad, siin-seal on pinkide juurde kogunenud väikesed pensionäride grupid, kes poole ööni maailmaasju arutavad. Elu käib!

Kuna keeleõppest ei saa ei üle ega ümber, pean siinkohal kiitma sellist lehekülge nimega Duolingo, mille abil on väga hea ka sõnavara õppida. Usun, et ka tänu sellele ei ole õppeprotsess tegelikult üldsegi mitte nii piinarikas.

Üks vahva seik juhtus paar õhtut tagasi, kui esimese suurema pesupäeva tegin. Riputasin parasjagu riideid meie siseõue kuivama, kui korraga kostus kusagilt ülemiselt korruselt nasaalsel naishäälel "Alehandrooo, porkeeeee..." (vale kirjapilt taotluslik), millele järgnes pikk hispaaniakeelne sõnadevulin. Hakkasin täiega naerma - elu nagu Ladina-Ameerika seebiseriaalis!

Praeguseks aga side lõpp. ¡Hasta luego!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar