8. september 2015

Kõigepealt vabandan ette ja taha oma uue blogikese toore välimuse pärast - tahvelarvutis pole selline nakitsemine üldsegi mugav, lisaks olen piisavalt väsinud, et sellega hetkel mitte rohkem vaeva näha. Aga see selleks.

Nüüd võin täitsa kindlalt öelda, et suvi on läbi saanud. Pärast väga pikale veninud 3. kursuse lõppu (mille käigus ripakile jäänud võlad teevad ühel hetkel mu lõpuaasta ilmselt eriti piinarikkaks) oli teine päris tore - kolm ja pool laagrit, kus ise õpetasin ja õppisin, neli uut õde-venda, kahe aasta pikkuse Suzuki viiuliõpetamismetoodika kursuse võidukas lõpp ja üks väga õnnelikult lõppenud õppetund autosõidu osas. Lisaks tuli mu ellu veel palju uusi toredaid inimesi ning septembri esimesel nädalal toimunud reis Portugali andis eelseisvaks eluks Hispaanias lõunamaade eripärade osas väga hea ettevalmistuse.

Nüüd aga lähengi lõunasse tagasi, et ülikooliõpingutest aeg maha võtta (hetkel olen akadeemilisel puhkusel) ning Hispaanias Murcia linnakeses oma Euroopa vabatahtliku teenistusega alustada. Sellest, et mu kandideerimine edukaks osutus, sain teada alles umbes kolm nädalat tagasi ning et mul oli kole palju muid tegemisi, möödus see aeg linnulennul. Vist isegi pisut liiga kiiresti, kuna mu tänane viimane päev Eestis lõppes mu suureks üllatuseks teadmisega, et hüvastijätud on vaatamata sellele, et ma ju tulen tagasi, ühed päris nõmedad ettevõtmised. Päris ootamatu.

Mul tegelikult ei ole veel väga selget pilti sellest kõigest, mis mind ees ootab. Küll aga on mul lennupiletid Brüsseli kaudu Alicantesse (õnneks ei lenda Lufthansaga), kust Murciasse seiklen bussiga, niiet algus on paljutõotav. Veel tean, et hakkan töötama ühes lasteasutuses, mis põhineb igasugustel alternatiivpedagoogikatel ning sisustan seal laste vaba aega, teen seda, mis parajasti vaja ja olen niisama asjalikult ilus... Eks selgub homme. Elukoht peaks mul olema kahe teise vabatahtliku neiuga ning ma peaks saama täitsa oma toa... Jällegi, eks selgub homme. Kohalikku keelt ma veel ei oska, aga mul on olemas õpik algajatele, sõnaraamat ja mingi naljakas vestmik, lisaks ootavad mind keelekursused. Eks selgub, aga on lootust, et ühel päeval oskan ma hispaania keeles öelda rohkem kui "sa oled väike rohutirts" (lause, mille tahan võimalikult paljudes keeltes ära õppida, sest miks ka mitte). Minu sees elav killuke tänapäeva nutifännist, kes hingab wifit ja armastab palavalt kõike, mille ees on e-, peab nüüd küll pettuma - internetti saan kasutada ainult oma töökohas (loodetavasti... Eks selgub homme!). Ja ilmselt võin ajast kinni pidamise peale nüüdsest vilistada (Portugal kasvatas selles osas eriti hästi). Loodetavasti see homme veel ei selgu. 

Aga mis seal siis ikka. Loodan, et mu uus pirakas kohver hommikul lennujaamas oma kilodelimiiti ei ületa ning et mul jääb selle 11 kuu jooksul ka aega viiulit harjutada. Kui järgmisel septembril uuesti kooli lähen, ootab mind ees koolilõpetamine... Loodetavasti, eks see selgub, höö. Igatahes on siis aastapikkust viiulipaastu tasa teha liiga hilja, isegi kui ma oma lemmikklassi nr. 202 end kogu ajaks kuni lõpukontserdini koos viiuliga luku taha panen. Suzuki osas jätkan samuti, pisut klassikat ei tee paha, ma arvan.

EVT ettevalmistaval koolitusel öeldi, et tegelikult on pikaajaliseks vabatahtlikuks minek suurepäraseks võimaluseks oma elus uus leht pöörata... Vähemalt uues riigis. Mul ei jää siia maha mingi jõhker draamasid täis minevik, samuti ei lähe ma Hispaaniasse elu mõtet otsima (kuigi ära ei ütle, kui see peaks ette juhtuma), kuid mõte vahelduseks viibida keskkonnas, kus keegi sind ei tea, ei oota sinult midagi ning kus sa saad teha midagi uut ja huvitavat, tundub värskendav. Jah, ilmselt värskendust ma lähengi saama, sest kui Eestisse tagasi tulen, on suure tõenäosusega ikka kõik sama.

Ja tegelikult on päris tore taas blogi kirjutada. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar