12. september 2015

Leidsin hommikul köögist prussaka mööda köögikappi kolamas. Oli teine päris huvitav, kuna ma pole selliste elukatega varem kokku puutunud. Siiski olin piisavalt julm ja saatsin ta teise ilma parema elu peale, kuna sellised koduloomad pole meie korteris oodatud. Ines tõi hiljem mingit prussakatõrjet ka.

Täna sain kogu täiega tunda lõunamaist sõbralikkust ja külalislahkust. Nimelt saabusin just oma uuest töökohast, milleks on lasteaed/eelkool nimega Cucurumillo, kus kohtusin laste, õpetajate (tegelikult oleks õigem termin "juhendaja", kuna otsest akdeemilist õpetamistööd seal ei toimu) ning vanematega.  Enne seda sain eraldi kokku ühe lapsevanema Monicaga, kes on üliarmas inimene ning kes selgitas mulle lasteaia tööd ning käis minuga läbi kogu teekonna linnast kuni Cucurumilloni. Tuli välja, et ma saan minna trammi peale peatusest, mis on mu majast kõigest miski paarisaja meetri kaugusel. Vähe ei vedanud!

Koht ise on pisut kesklinnast väljas ning seda ümbritseb natuke tühermaad ning juhuslikud apelsini- ja granaatõunapuud. Ma polnud kunagi elus midagi sellist näinud ning Monica ütles, et ma võin granaatõunu ka kaasa võtta, aga et need olid veidi toored, jääb see plaan veel natukeseks ootele. Aga Cucurumillo maja juures oli päris suur apelsiniaed ja sain teada, et talvel (meie mõistes), kui apelsinid valmis saavad, saab iga päev värsket mahla juua.

Maja ise oli üliarmas. Tore on see, et lapsevanemad panevad igal pool, kus vähegi saab, käe külge ning on seda pisikest hoonet vastavalt oma oskustele ja (rahalistele) võimalustele edasi arendanud. Maja kõrval oli ka aed liivakasti ning pisikese maalapiga, kus lapsed saavad oma aiakest pidada ning taimede kasvatamist õppida. Oli näha, et kõik seal on armastusega tehtud kohaks, kus lastel oleks hea ja mõnus olla.

Kuna ma hispaania keelt veel üldse ei hablo, pidin inglise keelega läbi ajama. Paljud vanemad aga seda väga ei osanud, niiet tegelikult olime võrdses seisus. See aga ei takistanud neid minu juurde tulemast, laia naeratusega tervitamast ja kahele põsele musitamast, nagu siin kombeks on (esimesel päeval tundus see pidev musitamine võõraste inimeste poolt ikka eriti veidrana, aga tasapisi hakkan harjuma. Pagana põhjamaalisus ja vajadus isikliku ruumi järele). Kui sattusingi mõnikord paariks minutiks üksi, viipas järgmine seltskond mind kohe jälle enda juurde ja purssis inglise keeles rääkida. Nii-nii vahva!

Kogu see koht ja rahvas meenutas mulle üht suurt ja mõnusat hipikommuuni. Üks emagi, kes imetas oma lapsi seni, kuni nood ise enam ei tahtnud (esimene laps vist umbes kuni neljanda eluaastani), ütles, et eks me siin parajad hipid ole jah. Ja kõik said aru sellest, et ma oma kolmandal siinoleku päeval kohalikust keelest aru ei saa ja üldse oli see seltskond nii tore, südamlik ja avatud. Lapsed jooksid ringi, vanemad ajasid juttu ja veinitasid, mõni emme andis jutu kõrvale beebile rinda - kõik oli üks vahva tohuvabohu. Usun, et mul saab siin ülitore olema. Hiljem tõi Monica pere mind koju tagasi ning nii Monica kui ta abikaasa ütlesid, et kui abi või midagi peaks vaja olema, anna kohe teada. Seda oli nii tore kuulda inimeste käest, kellega ma olin kõigest mõni tund tagasi kohtunud.

Esmaspäeval saab mul tore olema. Kolm sealset juhendajat ei oska sõnagi inglise keelt ning ma hakkan nende tööd jälgima.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar