9. september 2015

Hommik algas igatahes uimaselt ning ega midagi muud põnevat ei toimunudki kui see, et mu käsipagasi kott käis lennujaamas korra õnnetult põrandale ning mu lemmikust suurest pooleliitrisest punasest täpilisest tassist jäid ainult tükid järgi. Aga killud pidavat õnne tooma ning kuna tegu oli mulle kalli tassiga, jätkub seda õnne nüüd terveks reisiks, niiet muret ei ole. (Kui keegi Eestis peaks Koduextras taas sellist suurt anumat nägema, oleksin ülitänulik, kui see hangitaks ning ootele pandaks). Suur kohver aga oli tubli ja kaalus kõigest napikad 22,8 kilogrammi 23st.

Eile, kui vanematele head aega ütlesin, jõudis mulle lõplikult kohale, et oi, lähengi peaaegu aastaks üksi minema. Kummalisel kombel tekitas see õhtul mingisuguse veidra reisieelse emotsioonidetulva, millega ma polegi varem veel rinda pistnud, kuigi ringi hulgutud on juba küllaltki palju. Öösel ma igatahes väga magada ei saanudki ning nüüd näen välja selline, nagu oleksin terve öö mingit masendavat pidu pannud. See vist ongi see kurikuulus reisipalavik, vot ei teagi. Aga ei ole hullu. Elu on seiklus ja edasi saabki minna ainult paremuse poole vaatamata katkisele tassile ning ootamatule väikesele maksule, mida selleks, et saaksin viiuli salongi võtta, tasuda tuli. Jaah, olingi juba liiga ära hellitatud igasuguste Lufthansade ja Turkish Airlinesitega, kes vähemalt viiuldajaid ses osas ei kiusa. Tänusõnad lähevad ka esimesel lennul Tallinnast Brüsselisse pakutud kohvile, pärast mida oli maailm taas päris ilus. 

Hetkel aga olen Brüsselis ning mul on ligi kahe tunni jagu aega surnuks lüüa.
 Tegelikult on kõik hästi.

1 kommentaar:

  1. Liisaaaa. Lambine info, aga tunnen vajadust jagada, et mul on samasugune tass. Olgu koduekstra õnnistatud.

    VastaKustuta